"Would like to lay there, under the trees, on the soft grass, hearing your laugh"

Sellega võiks nüüd ju täiesti ära harjuda. Kolm päeva nädalavahetust. Nüüd tundub see nii tühine ja lühike aeg, kuigi enne ei teadnud ,mida sellega ette võtta. Ei olnudki vaja midagi ette võtta.

Reede , nagu sai eelnevalt mainitud, läkski perekonnasiseste tegevuste nahka. Selle väljendi kasutamine tundub vale, sest see jätab mulje, nagu mulle oleks see mingil moel vastu karva käinud. Vastupidi. Vanaema toitis meid kõiki jälle umbes kolme päeva jagu täis ja koos laua taga istudes ei saanud me vähema kui 4 käiguga leppida. Täts, kui perekonna stiiliguru ja moodsa maailma asjatundja ( tõesti on ), pakkus koduse hapukapsa ja kartul-kastme kõrval Proseccot(googelda!) , maasika viilud pokaali põhja uppumas , ja lauale vaadates nägi see koomiline välja , aga maitses üli hästi.Kui enam punn kah ette ei mahuks ja kõht on nii täis, et mulle konkreetselt tundus, et mul on 2 kuu rasedust, on veel nii palju head, mida süüa, seega pidi edasi pugima. Rääkisime jälle palju palju ja kõigest. Katsi autokool, vanaema sünnipäev, vanavanaema 100.sünnipäev ja 1.surmaaastapäev, tädil OFC Kroonika Seksikate pidu ( naeran ) ja väikest viisi minu lõpetamine kah . Veel tuli välja, et vanaema oli tätsile maininud - neil on vanaisaga kodus nii igavaks läinud, et peagi peab ikka selle uue koera võtma. Yai !! Pole midagi paremat, kui uus karvanäss meid ukse pealt vastu võtmas ja tervitavalt lõugamas. Tutsu saab endale järelkäija siis .

Lõpuks meelitasime tätsi veel meie juurdegi ja tegime üle pika aja ühe Scrabble turniiri. Ma sain täiega pähe ja isegi sõna "homod" tõi vaid 12 punkti.. täts sai enda esimese üle kaaluka võidu, mille järgi ta oligi tulnud ja Kats pidi leppima teise kohaga. Emps mürgitas meid enda juuksevärvi aroomidega ja nagu meile kohane.. tohutu pugimine jätkus Ojametsade pool.. ( pool tundi peale seda, kui kõik oigasid, et mitte midagi ei mahu enam ) Magama sain väga väga hilja.

Laupäeval ei teinud ma mitte midagi asjalikku. Teleka vahtimine, jäätise näost sisseajamine ja unelemine - pole asjalik . Ja ometi just eile õhtul , oli mul tohutu tung midagi siia kirjutada. Päeva jooksul, kus ma põhimõtteliselt ei saanud enda pähe sigitada mingeid asjalikke mõtteid ega muljetada enda päevast, sest see oleks lihtsalt haigutama ajav olnud, tuli mul pähe sadakümme ja pluss üks asja veel , mida jagada internetis .. ei kellegagi. . v.a. vähesed kõrge taluvuspiiriga inimesed, kes piineldes , ilmselt ka selle postituse lõpuni loevad.

Vaatasin üht filmi , kus tegevus toimus Inglismaal Londonis ja selle lähistel vanas lossis. Ma ei oska eriti hästi kirjeldada , mis seal kõik juhtus ja kellega, seega, kes tahab loeb kirjeldust kuskilt targast kohast, nt siit. Terve filmi jooksul jõudsin ma umbes 10 korda maailma teadlasi neada, et nad pole mõelnud välja ajasrändamiseks mingit süsteemi ja seda just minu jaoks. Ma nii nii väga tahaks kogeda seda sellest ajastust ja hoopis midagi teistsugust tollest ajastust ja siis hoopis kolmandat kuskilt kiviajast ja .. briti aksent on minu silmis kah vägagi kadestamistväärt.

KUI ma elaks sellises lossis ja kannaks neid liialdatud välimusega kleite ja mul oleks liigagi viisakaid austajaid ( sel ajal olid tegelikult kõik austajad liiga viisakad, aga keda huvitab, miks nad küll edasi ei lasknud ? ) , jalutaksin puude vilus paljajalu kastesel rohul ja vahiksin kõrgele pilvisesse taevasse, mis kohe kohe vihmaga maapinda kosutab ( ja seda väga tihti Inglismaal ) .. tunduks elu kui muinasjutt, sest seda ta ju olekski ,võrreldes aastaga 2011 , teksapükste , röökivate klassivendade ja täiesti tavalise korteriga rahulikus naabruskonnas.

Lisaks , inspiratsiooni võttes filmist , mõtlen ma tihti, kas oleks lihtsam pidada päevikut , pehmete , kreemjas värvi kaantega ja tavaliste, joonitud valgete lehtedega. Võibolla paberil ei tunduks kirjapandud sõnad nii .. tavalised. Silmi ei rikuks ma ka . .

See sama õhtu mõtlesin veel ühele ajuvabale asjale, mis õnneks ei puuduta enam ajasrändamist, küll aga aega ennast. Kui väga ma ka ei tahaks saada suureks, edukaks, reisida palju palju ja õnnelikku elu elada, ei kujuta ma ette ema,isa,õe harvemini nägemist ja üldse, kuidas ma nendeta ja veel paljude teisteta, toime tulen. Silmapiiril nagu haigutaks häving selle toimetuleku koha pealt .. mitte, et ma mingi suuremat sorti loodusõnnetus oleks , aga üksi tundub kõik raske , vähemasti veel praegu .

Nagu näha, ei tulnud minu plaanist - vähem või siis üldse mitte mõelda , mitte mõmmigi välja ja ma pean leppima paratamatusega. Ma mõtlen ja liiga palju .

Eile õhtul sai jälle hilja hilja magama , aga vähemalt täna varem üles ( kui pool kaks laupäeval ). Õppisin, tegin muid koduseid asju ja siis läksime empsi ja Katsiga meeste mängu vaatama. Kõik on vähemalt praeguseks korras, sest koht finaalis on kindlustatud ja iss on kodus väga rahul. Hea, et ka tema lõpuks rahul saab olla.

Muu ei huvita mind , ega ka ühtegi üksikut lugejat , seega ma lähen magama, sest homme ründab esmaspäev ja kool.

p.s. õppisin hiljuti vilistama ja igaksjuhuks, et mul ei ununeks , kuidas see asi käibki, siis vilistan , kui pähe tuleb ja sellega ma olen Katsi närvid lõplikult hävitanud. Andestust

With love ,

you know who