Sunday, November 29, 2009

Hei hopsti kaasmaallased !! Kõik on praegu vikerkaare värviline ja lilleline ja roosiline ja hea.


Laupäeval käisin Katsi ja Kaidiga Pärnu VK versus Tartu Pereleib mängu vaatamas ja võrkpall on endiselt maailma kõige kaasahaaravam mäng. Jalgpallis on ekstaas siis kui tuleb värav, seda on vaja oodata. Võrkpallis tuleb koguaeg midagi. Mul on lausa piinlik kui hoogu ma alati lähen. Karjun ja vehin kätega ja olen kohe tõsiselt tulihingeline fänn. Pärnu võitis 3:1 , ülipõneva viimase geimiga 27:25 ja mina hüppasin pingilt püsti , endal lihtsalt ülisuur irve näos " WUUHUHUUUUU ! "


Õhtul läksime Kaidi,Cärola ja Silviaga Kaidi juurde ööseks. Tegime väikse hüvastijätu olengu. Ma mäletan, kuidas ma vannis olin ja kuidas ma põrandal olin ja lõpuks kui palju me naerda saime. Oli ikka kihvt küll hommikul ärgata ja jälle meenutada ,kuidas õhtu kulges. Ma tõesti ei viitsi rohkem selgitada mis seal toimus, sest need kuldaväärt hetked jäävad minu teada, ei jaga neid teiega , nääänää !

just hanging around


Täna oli raske hommik siis ühesõnaga. Kogu see Saksamaa trall möllab täiega. Igast poodidesse oli vaja minna ja kohvrit pakkida ja koguaeg mingi tegevus käis. Käisime veel vanaisa vanaema juures ja seal oli jälle nii nagu alati - parim , ärisime endale kohvri tätsi käest ja tulime koju. Ma olen jõudnud omadega nii kaugele, et kohver on .. peaaegu koos.



Võtsingi natuke aega, et siia midagi kirjutada, sest seitse päeva ma oma mõtteid suurte interneti avarustega ei jaga ( kui seal peres, kuhu me satume just arvutit ning aega ei ole ? ) Nõndaks siis. Siit me tuleme Saksamaa, täies varustuses .

Friday, November 27, 2009


Miks on taevas nii ilus , erk sinine ?


Kui Sa suudad mulle selle ära seletada, ilma , et läheksid teaduslikuks, on mu järgmine küsimus , kuidas Sa nii arukas oled ?



ma tean väga hästi, et ma mõtlen lausa haiglaselt palju asjade üle, mis lõppude lõpuks ei oma mitte mingisugust tähtsust , friik nagu ma olen .

Rush

Mul on täpselt selline tunne nagu aeg oleks üles sulanud. Kui ma ei märka viie päeva möödumist, siis viga on kas totaalselt minus või argipäevad on uue ja tugeva mootori alla pannud ja nüüd kihutavad kinnipüüdmatult kiiresti eest ära. Nädal on juba läbi. Kahe päeva pärast sõidame SAKSAMAALE!!! Kui nii jätkub, siis ma ei pane tähelegi ,kuidas jõulud mööduvad ja eksamid närve söövad ja ühel hetkel kui on ootamatu peatus, silmad avan, näen end juba kontserdi maja laval lõputunnistust vastu võtmas.



Kusjuures , viktoriinil - üllatus üllatus - saime teise koha !! See viktoriin oli iseenesest keskpärane, aga me olime hästi ettevalmistunud. Kõvasti nalja pakkus see, et ma pidevalt luksusin ja see omakorda viis veepudeli tühjenemisele ja siis ma pidin vetsu vahelt jooksma.. Terve see päev ma üleüldse luksusin, lõpuks oli juba raske olla ja ma ei saanud sellest mitte kuidagi lahti. Minu puhul on see alati nii .



Täna on siis reede. Igati armas päev. Sellise tunde sai täna koolist, et tahaks kõvasti kallistada kõiki. Jätsime ka emotsionaalselt hüvasti Aidega, sest koolimaja on nüüd VIST lõplikult valmis ja võtab meid avasüli vastu- FINALLY ! " Jää hüvasti kuldses kuues Aide.. suckeer " midagi taolist kostus. Piisavalt palju on käidud seda teed, piisavalt palju garderoobis tormijooksu tehtud ,et enda numbrit saada ja end mõistagi riidesse topitud, korduvalt .. nüüd on juba aristokraadi tunne, ehk varsti saab kapi ka ,siis on eriti lux !


Õp . Sepandi ütles täna armsalt " oma pesa kutsikad ei kakle.. pigem mine siis juba teist lööma " Ta osutas sellele , et klass ikka hoiaks kokku. Muu on juba pikem jutt. Tekkiski selline tobe ja naljakas pesakonna tunne.





Kehalise tunni ajal poisid vedasid kõrgushüppematte suures võimlas ja meie olime niisama.. moraalselt toeks. Tegime kõike võimalikku lapsikut ilmselt. Naersime ja kiusasime üksteist, käisime teistele ka pinda ja siis mingi aeg läks mänguks. Tegime juhuslikult võistkonnad ja hakkasime võrkpalli mängima. Õnnistasime ikkagi uue võimla sisse. Kes siis muu kui mitte 9a ..


See oli nii naljakas. Trennis on harjumuseks saanud hoopis midagi muud ja nüüd seal täiesti pingevabalt, lihtsalt seda palli toksida ja tõmmelda ja roomata ja mida enneolematut veel teha oli väga hea. Kõik olid kuidagi rahulolevad ja naerda sai.



Kohe varsti on na trenirovku ja siis ma põrutan juuksurisse. Ma olen seda terve nädal oodanud. Kunagi polegi vist juuksurit nii väga oodanud :D . Saaks need juuksed ometigi lühikesemaks.



Nädalavahetuse kavatsen veeta kindlasti Kaidiga ja teiste tüdrukutega, sest me ei näe 2 nädalat ja see on igati raske meile , kes me kleepume üksteise külge nagu kleepelint .. Siis veel pühapäev , nagu alati vanaisa-vanaema juures käimise päev ja pakkima peaks ka nagu millalgi. Esmaspäev - here we come Germany .

Wednesday, November 25, 2009

Cärola istub siin minu kõrval, põrnitseb ajakirja ja ma tunnen end suhteliselt süüdi , et meil nii igav on. Ma olen lihtsalt unine. Aga suht suva ju , sest me peame end vaimselt ettevalmistama viktoriiniks, kus me kohe üldse ei taha taas põruda. Ma olen nii unine, et vajun vaikselt siia kirjutuslaua tooli aina sügavamale ja näen juba vaikselt hallutsinatsioone arvuti ekraani peal.
Sidelõpp , Kriska ja Cärtsu

Free Desing- Love You

Tuesday, November 24, 2009

looking for the balance

















Tark inimene pole alati hea inimene. Pigem on õigem öelda, et hea inimene on tark inimene, sest hea inimene suudab olla hea enda vastu õppides,elades ja armastades targalt. Teisalt ta suudab hea olla teiste vastu, andes endast natukenegi teistega jagamiseks- olgu see südamest tulnud naer või lõpmatute nullidega rahasumma annetuseks.


fck
Kooli oli täna aeglane , piinarikas surm. Jätan mõistatada , miks siis asi nii hull oli. Aga koju tulles ma sain teki,padja ja unega üheks raskeks massiks ja ei tõusnud voodist õigel ajal. Siis olin muidugi paras närvipundar, sest trenn hakkas 10 minuti pärast , aga mul polnud veel põlvikuidki jalas. Mõtlesin, et on targem terve tee vait olla, et mitte midagi mõeldamatut Katsile öelda. See oli nii kuradi vale tegu , sest ma oleksin end saanud just tühjaks rääkida.

Siis kui saali jõudsime, olin ikka nii tohutult kinni omadega, et ei suutnud isegi korralikku patsi pähe teha. Ja siis mingi hetk ma ikkagi nähvasin mõtlematult ja tahtmatult Merksile. Pärast sain isegi aru, et oleksin pidanud maha rahunema ja asja rahulikult võtma. Maailmalõpp pole veel ju käes , kui hilinen 5 minutit, olen unine ja jätsin nii 2-3 asja koju .Siis on lihtsalt s*tt päev !

Klaarisin enda lolluse ära ja peale trenni olid mul peas juba paremad mõtted.


Praegu on nagu selline final countdown tunne, enne kui tuleb suur hurraa ja lollakalt üles-alla rõõmust hüppamine, et saab Saksamaale. Kõik halvad ja vähem halvad asjad juhtuvad. Kõik raskused ja koormad tuleb praegu ära kanda ja asjad omadega joonde ajada. Ükskõik kui punaseks mind need koormad ja raskused näost ei aja, kui mitu korda ma jalgadega vastu maad ei trambi ja ei vannu , peale seda kadalipu läbimist on ikkagi kergem.


Homme on kokanduse tund ja ma täiega ootan juba seda vaatepilti , kuidas 7 jummalast asjalikku tüdrukut kooli köögis askeldavad kõige kättejuhtuvaga ja hiljem kiidavad ikka üksteise sööke lauas ( kui tegelikult ei pruugi asi üldse kiiduväärt olla ). Viimast korda teeme nagunii seal köögis süüa, sest põhikooliga lõppeb käsitöö ära ja meil just nimelt selle poolaasta pealt.

Rest in peace handcraft !


Homme lähme teeme tõsist ajutööd ka. Vanalinna koolis on kodaniku nädala viktoriini. Kolme tapva loengu tulemused on siis homme näha.. Ausalt öelda, ei kujuta ma ette ka , kuidas meil läheb. Viimast korda kui selline võistkond nagu - Kristiina, Cärola ja Kaidi - püüdsid koos keskenduda ,lõppes hävinguga ja koht oli enam kui masendav. Lihtsalt tarkuse asemele pakkusime me üksteisele nalja. Wish us luck !



Tik-Tok, " Sleeptime ! " says clock ..

Sunday, November 22, 2009


www.myspace.com/martenkuningas I AM A HUGE FAN !!


- Pliis pliis Eesti rahvas saage aru ,et oleks vaja kedagi ebatavalist , erilist, harukordset , pilves selginemistega ,hämmastavat , kes näitaks asju ja teeks asju vähe teisest, oma julgest vaatevinklist.


- Ja minu tänuavaldused , siirad enne kõike, Silviale, kes tegi minu laupäeva õhtu äärmiselt ägedaks. Oleks iga nädalavahetuse õhtu selline , oleks tagatud täielik patareide laadimine , et uue hooga minna esmaspäeval . Naerda sai jälle nii palju ja siiamaani naeran meie totruste üle. NB ma juba ootan, et saaks Sinuga Saksamaad vallutama minna ja Saksamaa peret terroriseerima ( ma kergitan praegu kulmu ) . Kallid ja musid Sinuni virtuaalselt



- Täna võitis Pärnu Daugavpilsi 3:0 Hip Hurray !


- Ma saan füüsika õpetajaga lausa suurepäraselt juba läbi , ta pani mulle minu pingutuste eest juba veerandi hinde välja - 5 ! .. ja isegi mainis seda kooli kodulehel , milline lugupidamine ! Igaljuhul, you rock dude, be cool Tõnn !


Praegu on üldse pillerpall ja trall ja I wish you sweeeeeeeeeeeeeet dreams !

>> seitse päeva Saksamaani



I don't miss you . I miss your love.

Little present


Ma nüüd kirjutan , millestki sellisest , mille peale üksikud hinged, kes seda blogi piiluvad mõnikord ,mõtlevad et mis kuradi pärast neid see peaks huvitama. Egas ei peagi. Mind see lihtsalt huvitab ja järgmine kord kui otsi annan , seda loen , siis ma siiski ei anna enda otsi ära .


Ma käisin selle aasta jooksul esimest korda vannis. Reede õhtu oli see. Terve pärastlõuna peale kooli olin maganud kodus neid puudu jäänud tunde tervest nädalast ja siis õhtul kella 12'ne, poole 1 paiku tuli kange soov vanni minna. Ma just sellepärast hoian kodus vannist kaarega eemale, kuna ma tean , et vesi jahtub seal kiiresti, kõik hakkavad vannituppa tahtma ja siis on veel 101 põhjust , miks see vann absoluutselt eemaletõukav on. Eriti on see mõte pähe kinnistunud kui oled käinud Estonias kuumades Jaapani vannides ja neid ei asenda mitte miski.. Aga ma tahtsin ikkagi.

Vannivesi juba jooksis ja veel ukse pealt hüüdsin kõigile, et ärge mind nüüd segage , see on minu ainus vanniskäik terve aasta jooksul ja te ei saa seda minult röövida.


Vanniskäimine on nagu magamine. Sa ei pea mitte midagi tegema. Sa ei pea mitte millelegi mõtlema. Võid sihitult vahtida lakke, küünlaleeki , krobelisi näpuotsi või hoops silmad sulgeda ( sellega kaasneb oht, et unustad sootuks end vanni ). Viska või jalad üle vanni ääre, siiralt savi kui põrand märjaks läheb , egas see suhkrust pole, et üles sulab. Ühes reklaamis öeldakse midagi taolist :


" Peab unustama kõik kohustused ja muu ettekirjutatu, võtma aega endale ja tundma end väärtustatuna hetkes, olulisena elus eneses "


( uskumatu , et reklaam midagi nii ilusat võib öelda)


Mul oli see tunne kui ma sain need 20 minutit rahulikult seal oleskleda ja mitte midagi teha. Lõpuks. See oli nagu siis, kui väiksed lapsed kannatamatult ootavad jõuluvana ja kui nad lõpuks enda kingitused kätte saavad , klammerduvad selle külge terve õhtu. Ma sain enda kingi kätte, ma sain puhata 20 minutit ja sellest täiesti piisas.

deviantart : ~JadeLotus

ja vannivesi ei jahtunudki see kord ära . .

Wednesday, November 18, 2009

Wish-list to Santa and his dwarfs


Ma tunnen end nagu suur rasvunud paks karu , kes peaks minema "Kaalust alla" saatesse, et uut hingamist saada. Ma mõtlen hingamise all , aga midagi muud kui kaalust alla võtmine, sest mul pole midagi alla võtta ja ma pole just mingi model type, skinny with no appetite.


Ma mõtlen magamist , talveund sellele paksule mömmile !


Saaks ma vahetada enda Jossuga(koeraga on tegu ) päevaks kohad ja terve koolipäeva maha magada, kuskil kerra tõmmatuna. Enne seda muidugi teeks kaminasse tule ja sööks südame kujulisi piparkooke ja jooks lemmik-lemmik marja teed.


Seda ma tahangi . Pole ju palju palutud


Tuesday, November 17, 2009


The sky is crying me a river , again



Esmaspäev oli tagasi mõeldes tavaline-rahulik , kuid kui saaks ajas edasi-tagasi rännata ( mis on muideks minu arust täiesti uskumatult väga üli äge- kui vaid saaks ! ) siis see tunduks lausa meeldiv. Kogu selle mäsu sees lähevad head asjad ka juba meelest ära. Peale 7-ndat tundi läksime Cärolaga linna ja tegime väga hea ostu. Tähendab, tema tegi . Mina säästan , Saksamaaks ! Ta nimelt sai jummalast hea raamatu ,vaid 25 krooniga ( " Elurõõm " vms ) ja nüüd siis postitab selle enda emale, Iirimaale. Nende sündmuste käigus tutvusime ka kahe, hiljem justkui kloonitud kolmega. Uutega. Nii nad end ise kutsusid. Me vastasime ,et me oleme vanad ja blabla . Lehvitasid väsimatult meile , olid teinud plaani lootuste ja ootustega meiega vist kuskile jõuda. Nende eesmärk jäigi mulle lõpuks segaseks ja meie seltskonna hülgasid nad Tallinna mntl. Vähemalt pakkusid piparkooki .. ( millest ma siiski viisakalt loobusin)



Siis algas see jämm pihta. Kodaniku nädal, Kodaniku viktoriin ,Kodaniku päev, Kodaniku mis iganes ' pind perses ' üritus. Vähemalt praegu sarnaneb ta kõige rohkem viimasele näitele. Jõudsime siis sinna Kodaniku majja , kus oli igast teistest koolidest ka inimesi ja me tundsime end teatud põhjustel nagu oleksime ainsad kollased naerunäod , kõikide teiste tarkade nt siniste seas. Lühidalt - eksinud ! Siis tuli lgp. Hilja Treuberg ( häbi mulle kui kirjutasin nime praegu valesti ! ) Ma ei ole tegelikult üldse ebaviisakas tüdruk ja ei naera ,kui kellegil on tähtsamat sorti jutt pooleli , aga see oli täiesti võimatu. Tädikesele tuli koguaeg ühte kõrva rääkida, sest teine oli tal mõistagi teenistusest lahkunud ja tema hääletoonis oli koguaeg selline kõla sees nagu kohe kohe tuleks infarkt, atakk ,astma hoog mida iganes ! Üks ähkimine ja puhkimine käis. Siis kui Kaidi ka veel mu kõrval oli , saime koos naerda ja koos ebaviisakad olla. Täiesti klassikaline näide meist , kui naerupisikutest.



Midagi saime ikka teada ka ja minu kõvakettal on kindlasti nüüd vähem ruumi kui enne. See on täidetud Pärnu ajalooga ( minu , Cärola ja Kaidi suurim kirg eilsest ). Siis läksime Steffanisse aega surnuks lööma, teed jooma ja oli katkematu girl-talk. Pärast ronisime kolmekesi kommipoodi , nagu lasteaia lapsed , kes veel lettilegi tegelikult ei näe. Käisime lausa kaks korda ja müüja juba kergelt muigas sellisest kooslusest , mis talle avanes .


Esmaspäeva õhtu - tüüpiline , aeglane surm õpikute seltsis . (NB "Öö Muuseumis" on väga hea film ,teeb tuju heaks )




Täna, Teisipäev, on olnud täielik brain-fuck päev. Teinekord kui istungi siia arvuti taha on sellised loobumisemõtted peas, sest mul on peas täielik ...ajurakkude disko. Ma ei teagi , mida see õigesti peaks tähendama, aga midagi head see pole. Kuidagi ma elasin koolipäeva üle. Vajab ka mainimist, et sain nüüd kirjandi esimese 4 ! Eksis sinna teiste sekka.. Kuigi , ei ausalt mind ei huvita , mida õpetaja arvab minu haledast väljamõeldud loost , kuidas mingi tšikk on kangekaelne ja ei usu vanameest, kes talle küüti pakub jne . Ma hindaksin seda sisu poolest isegi 2-ga . Ainuke asi ,mida teha oskan on omadussõnade paraad igas jumala kirjandis. Neid on nii palju , aga nad muudavad loo hoopis kirevamaks. Niiet hipp hipp hurraaa omadussõnadele




Õhtul käisime klassiga teatris. VILDE TEE !!!!! Televusserist vaadates, oli mu vaimustus niigi suur, aga nüüd seal saalis ise olla ,kuulda , kuidas terve saali täis inimesi naerab koos ja ringi vaadates , kõikide silmad säravad nagu tähed taevas on vaimustus lausa piiritu. Ma ei oskagi miskit siia rohkem lisada , lihtsalt kes ei käinud ,vaadaku need osad telekas ära ja nautigu , see on kõrgkvaliteetne meelelahutus ja huumor.



Praeguseks olen ma hüljanud enda matemaatika kodutööd ,et pääseda ligi oma blogile.

Mission accomplished !

Sleepy ..

PS. igakord kui ma viimasel ajal oma pühapaika - voodini , jõuan , siis on mul selline tunne, nagu elaksin 35. a ärinaise elu, sest ma olen nii nii niii väsinud, nagu teeksin ma mürgitavat ja hävitavat ja nõrgestavat ja rasket tööd 24/7 . Tegu on kas novembri-väsimusega ( kui selline asi eksisteerib kevad väsimuse kõrval ) või mu peake hakkab vaikselt juba üle soojenema. Ma eeeeeiiiiiiiiiiiiiiiii jaksa enam ( tahtsin jälle vinguda jap )

Sunday, November 15, 2009

Back in Action - great success !
Ma olen enda virtuaalse lapsukese ( blogspoti mõistagi ) unarusse jätnud. Aga mitte sellepärast, et mul pole millestki kirjutada, ma ei viitsi kirjutada, ma olen muutnud kirjaoskamatuks jms. Mul on teiste lapsukestega ( kool,trenn&võistlused,loomulik vajadused nagu söömine-magamine-hingamine jne ) liigagi palju tegemist olnud . Igaval argipäeval mõistagi polegi midagi eriti kaasahaaravat siia kirjutada, sest vaevalt teid huvitab , kuidas mu pastakad järjest langevad sel raskel teekonnal ja valgendajad vannuvad ka raskele tööle alla.
Ma ei tea kas nutta või naerda, et see nädal otsa sai , aga otsa ta siiski leidis. Tore , et ma selle hulluse üle elasin , sest niipalju magamata öid mul pole ammu olnud, aga samas on kole kurb , et selliseid tuleb veel ja ma olen enesehävituslikke inimeste tabelis ilmselt ära mainitud. Kuku või nõrkusest kokku. Ma ei saa seda endale lubada. Need kohustused , mis on mulle lisaks kodutöödele külge jäänud , olen ma ju ise valinud, mõned kahjuks kuna ei suuda õpetajatele ära öelda, et ei mul pole selleks lisatööks aega ja seda ma ei taha jne. Samas, mida ma teha saan kui nad väljendavad end nii umbes nii : " Mida sa järgmine laupäev teed ? Rumal küsimus, sa lähed geograafia kuskile kohta ja ajaloo ja kodanikupäev ja ja ja ja . . . "
Nädalavahetus oli Paides, Eesti süda ja muud säärast toredat. A- klassi võistlused olid ja meil läks võrdlemisi hästi - 4'st 3 võtsime ära. Mulle meeldib aina rohkem võistlustel käia. Ma olen end kuidagi platsil leidnud ja suudan mõelda sammu ette. Ma tõesti ei julge seda nimetada arenguks spordis, sest see oleks täiesti u s k u m a t u ( naer ) . Aga parem on ja kiita saan. See pole mõistagi ainus põhjus. Võistkond on tähtis. Mina , Kats, Kaidi, Merilyn, Laura, Kristin, Kaisa'd ja Kadi moodustame ühe suure lambakarja , kes suudab tegelikult digimuutuda lammastest homo sapiensiteks. Mulle meeldib kõik selle võistkonna juures. Kõike on nagu parajalt. Naerda saab aga teineteist sõimame viisakalt ka mõnikord. Alati me sattume ka kõige kihvtimate võistkondadega ühte ruumi. Kui ükskord bklassis võistlustel läks peaaegu kätšiks , kuna meie toakaaslased ei suutnud seda palli toksimist peale juba niigi pikka võistluspäeva lõpetada ( mõni ei väsi ka kunagi eks ?? ) siis seekord hakkasid ühed öösel vastu seina blokki hüppama . ?????????? see on tegelikult nii kummaline, et igakord kui ma selle peale uuesti mõtlen , hakkan naerma. Igaüks viskab veel oma naljakad või siis mitte naljakad mõtted sekka ja ongi 2 päeva mõnusat viibimist eemal, eemal kõigest mis viskab juba kergelt üle ..
Kaks nädalat on veel jäänud selleni , kui ma teistkorda elus enda jala lennukisse tõstan ja õhku tõusen ja lendan ( ma kusjuures esimest korda eriti ei mäleta, niiet see saab olema sensatsioon minu jaoks , naerge aga) Saksamaale nädalaks ajaks sõprus koori/kooli juurde. Nii tore ja lilleline ja päikseline kui see mõte ka ei oleks, on sellel ka teine külg ( nagu i g a l asjal ). Sellel ajal on b-klassi tähtsad võistlused, mis siis otsustab selle kas me langeme teise finaali või saame jälle teistkorda ülepika aja I finaali. Mind pole ! Ma tunnen nagu ma veaks alt enda võistkonda, lollitaks end ja tooks sellega kaasa ainult halba. Ilmselt toongi , kuna meid on nii vähe , et mind asendada ( ma pole kõrge enesehinnanguga , aga minust tõesti on platsil kasu ka ) pole just kerge. See tunne on nii nii halb ja sööb vaikselt hinge seest. Kõige hullem on , et ma ei saa mitte midagi teha.

See nädal tuleb , loodetavasti, kergem . Stay Sweet



" Kui keegi teine seda ei tee, siis kes veel kui mitte Sina "

Tuesday, November 10, 2009

Teisipäev - teine tappev päev


Ma olen täna nii kummaliselt, imelikult, kahtlaselt rõõmus. Taidlen edasi tagasi , tobe nägu peas ja üks ajuvaba lause teise järel tuleb minu suust. Mis see on ? ÜLEVÄSIMUS
Koolis on viimasel ajal nii tapvalt igav ! Miks ükski õpetaja mind enam ei küsi ? Mis teil viga on ? Arvate , et kui ma olen olnud .. 8 aastat tubli ja korralik, ei pea enam minu kodu - ja tunnitöid kontrollima ? Kui te nii jätkate siis minu lahkamistulemuseks on küll surmigavus , mis on just teie põhjustatud. See jääb teie südametunnistusele kallis Ülejõe Gümnaasiumi õppejõud !


Jäin armsate kiisude-kutsude pilte vaatama ja .. Ma ei saa aru miks neid on õnnistatud pikkade vurrude, sügavate suurte alandlike silmadega , märja nina ja pehmete käppadega. Ei ,ma ei taha olla karvane neljajalgne ( kuigi nii saaksin mitmed mitmed päevad segamatult magada ) , aga no kes ei tahaks nii südant soojendav olla. Niivõrd armas !


Ma kirjutan siia nüüd, et lähen kuduma, kuid kahel juhul kolmest, lähen ma tegelikult otse voodisse.
Olgu teie ööd pikemad ja paremad , kui mul , sest seda vähest und ei soovi küll kellelegi.
Hi. That's me. Nice to meet you too



Pühapäev venis pikaks, nagu näts venis ja väga pikaks. Isadepäev oli ja tegemist oli igas valdkonnas - kooki tuli teha, õppida tuli , mängule minna, vanaisa-vanaema juurde jõuda jne jne. Olukorda raskendas tõsiasi , et õppida oli täiesti mõeldamatult palju. Saadan tagant järgi veel ühed Isadepäeva soovid enda issile, virtuaalselt !


Kui õhtul vanaisa-vanaema juures jälle head - paremat täis pugisime ja iss lõpuks ka mängult sinna jõudis ( PVK - Riia LASE 3:0) saime me kõik loengu teemal " 101 põhjust , miks uus Pärnu Spordihall on halvasti ehitatud ". Lõppstsenaarium oli ikkagi selline " Hea , et see meile ikkagi ehitati ! " Ma tegelt saan isast täiesti aru. Kui ta nende asjadega on kes teab mitu aastat nina pidi koos olnud ja ikka jagab kah vast , mis kus ja kuidas ühes spordihallis võiks olla, siis tal on põhjust olla nördinud ja rõõmus korraga. Alati saaks ju midagi lõpuks paremini teha. Koju jõudes vajusid kõik oma nurka ja mina vajusin geograafia kuulamise juurde " Euroopa elab sopamere ääres " . 45 minutit ma pidasin vastu ja sain isegi uusi teadmisi , aga mul tõesti pole teaduslikust tekstist vaja seda välja lugeda , et sead söövad s'tta ! Niiet Vikerraadio , vaata järgmine kord , kelle sa raadiosse lobisema kutsud . Ma tegin hädamaandumise, SOS , kell pool 2 ja magada sain nii ~ 4 tundi. See pole mingi magaminegi. See on neljaks tunniks silmade kinni panemine ja kriisi olukord.



Hommikul oleks tahtnud laulda , et 15 magamata ööd ja blabla. Ainuke viis voodist välja saamiseks oli sealt alla veereda, sest külm põrand on ikka halvem kui soe põrand vannitoas , kuhu suund tuli võtta .


Koolis ma olin unine ja unine ja veelkord unine + muud sellest tingitud tujud. Esmaspäev ei läinud linnutiivul , vaid nagu väike hädas tigu roomas edasi, vaevaliselt.


PS. All the single ladies , put your hands up please , sau

Monday, November 9, 2009

Weekend


Ma pole juba ( loen mõttes kokku ) .. 3-4 päeva kohta kirjutanud. Mõistagi ongi need päevad piisavalt tormilised ja tegusad olnud , et ma pole olnud suuteline siia paari ridagi kirjutada.


Ma proovin nüüd kõik need igati väärtuslikud päevad kokku võtta lühidalt ( ma olen selles jube jube kehv ) , mitte rääkida maast ja ilmast ja blabla .




Reede oli siis 6.november LUMI TULI MAHA JA VALGEKS LÄKS MAA , mul olid suurnurgad kõrvuni peas. Lumi on lihtsalt täiesti uskumatu asi. Vahet pole vana Sa oled, mida Sa teed ja kus Sa viibid , lumi paneb silmad kasvõi korra särama. Mul muidugi ei säranud nad peas korra, vaid vähemalt 12 tundi. Lumehelbed tegid hädamaandumisi minu mütsis ja juustes , mis kapuutsi alt välja piilusid. Meie õnneks oli samal päeval ka kehalise tund , kus muidugi igava teooria kauplemise teel vahetasime välja vaba voliliseks jalutamiseks õues. Jalutamine tähendas mõistagi midagi enamat = algeline, kuid siiski - lumesõda, meie päris enda lumememm , mis tuli välja päris kenake jnejne.



Kõik oli nii hea, kuni päeva viimase tunnini -keemia . Kui õpetaja Tõniste ( varasemates postitustes mainitud Keerdkulm , füüsika õp. ) ja mina oleme teinud vaherahu ja kõik on kenasti selles nö . kategoorias, siis no keemia keemia keemia .. ükski õpetaja pole mulle kunagi nii närvidele
käinud.
Kõlab jah imelikult ,et õpetaja käib mulle närvidele, mitte õpilased talle närvidele, aga ta on üks paras ma ei tea mis !! Ütleksin kohe väga väga halvasti , aga no ma üritan selle blogi väärikana hoida. See tund võttis mu konkreetselt emotsionaalselt kui füüsiliselt ( kätega vehkimine, pastakaga klõpsimine, jalgadega trampimine, pidev üles - alla tõusmine , et tahvlile näha ) läbi ! Nii läbi ,et ma isegi lasin trennist üle ja kohe heameelega.

























wiv my girls Kaidi , Silvia, Liisa, Triin + meie musi memm




Õhtul Silvia ja Liisa meelitasid mu kelgutama. Ma mõtlesin algul, et kelgutamine noh .. jõuab küll , lumi ei kao kohe ära ja miks siis reede hilja õhtul . MUL ON KURADI HEA MEEL , et ma ikkagi läksin. Kell 21.30 olime liigelnud siis kolmekesi minu juurest kahe kelguga Munamäele ja seal läks asjaks. Ma isegi ei proovi ära kirjeldada kui palju ja lõputult kaua me seal naersime. Mul sai lühidalt öeldes õhk otsa. Ja mitte ainult mul.




Üks stiilinäide meie kelgumaratonist -


Ronige kolmekesi kelku seljaga mäenõlvalt alla, enne kui olete jõudnud siis enda teekonda ülevalt alla alustada peab hakkama üks pöörane karjuma , et teise kahe raskus on nii suur, et ta selgroog läheb katki ( !!! praegu ajab ka naerma ) siis toimub kohtade vahetamine ja silmadest juba pisarad voolavad suure naeru peale. Järgmiseks peavad kaks teist pead ära lööma vastu toru , mis jääb mõistagi ette , kuid kolm musketäri seda ju ei märka. Hoog lõpuks sees.. 5 meetrit on veel vähemalt alla kui kelk keerab külje ette ja liu laskmisest saab klassikaline veeremine-rullumine-vabalangemine-kukkumine.










Kui ma silmad lahti tegin, endal nina lumes, nägin
ma ainult Silvia suurt naerusuud ja kuulsin kuidas Liisa maailmakõige naljakamat naeru tegi. 3 minutit olime seal niimoodi siruli ja sel hetkel polnud mitte midagi paremat kui see hetk. Kõhulihastele ja näolihastele pakkus pinget muidugi ka see , kuidas Liisa mäest üles üritas saada . Väärt vaatepilt, soovitan kõigil kunagi see ära näha. Tõsiseks on VÕIMATU jääda.





Peale seda kirjeldamatut 60 minutit läksime ,ise läbimärjad, Liisa juurde soojenema ( must be - kakao ja french fries ) . Öösel kui ma kuidagi ( ei mäleta kuidas ) voodisse jõudsin , ei kulunud sekundi murdosa ka , et ma oleks tundnud kuidas väsimus voodile ülekandus ja mu pikk pikk nädalavahetus võis alata .



Laupäev


Ärkasin kell 1 ja pidin veelkord tagantjärgi enda otsust õhtul kelgutama minna kiitma, sest lumest polnud enam suurt midagi alles.



Pikk pikk nädalavahetus polnudki teab mis pikk . Võrdlemisi lühike. Ma vajaksin 48-tunniseid päevi, et suudaksin ära teha kõik, mis tahan ja mis pean. Laupäeval käisin uuesti Silvia ja Liisaga ( jap ,ma ei saa nendeta ) korvpalli vaatamas spordihallis ja uimerdasin ülejäänud päeva. Selliseid laupäevi peab ka olema , mida võib teisiti kutsuda - mõttetuseks. Tegelikult on see kõrgkvaliteetne puhkepäev .



... look for more

Thursday, November 5, 2009

The Snowflakes have arrived



Hommikul joppas. Saime Katsiga empsi auto peale, ta hakkas just papsi ka ära viskama Rabahalli nii, et ta ei pidanud vaevaks ka meid kooli ette viia. Kooli ees autos istudes, enne kui meie hakkasime välja minema, tekkis meil väike arutelu ,mis värvi saal enne oli . Nii siis istuski terve Ojametsade bande põhimõtteliselt 3 minutit koolimaja ees autos ja arutles erinevat värvi koledate roheliste üle . See oli tegelt nii naljakas ja armas hetk, kui selgitasime välja , et tegu oli koleda tume okse rohelisega. Kui autost välja astusin tõmbus nägu kohe naerule. Hommik oli hästi alanud. Selliste heade mõtete ja tunnetega võis neljapäevale vastu minna. Ma väärtustan neid , kasvõi vaid paar minutit kestvaid, perega koos veedetud hetki vot nii nii nii palju !!


Täna sadas lund. Nii võrd kui võrd. Aga sadas ja mina sain kerge ekstaasi kätte juba. Inglise keele tunnis vahtisingi terve tund aknast välja , kuidas helves helbe järel tormiliselt maapinna poole kihutas ,trajektoori valimata .. või lugesin blogisid. Blogspot rokib . Muuseas täna oli autahvli pildistamine, mille ümber käis täielik tramburai, kuid pilt sai tehtud ja loodan, et see tuleb ka .. kõlblik.


Minult küsiti eile, mida ma teises inimeses otsin. Mul lõi totaalse bloki ette peas. Mida kõike ma ei tahaks ja tahaks ?! Mu alateadvus haaras ohjad ja tulistas nagu kahurist välja esimese , kuid kõike paikapidavama mõtte - ma tahan meeldida teistele nii nagu ma olen ja ju siis sellega tuleb ka kõik muu. Meeltesegaduses öeldud asjad võivad endalegi kahtlaselt tõesed tunduda või siis teine võimalus on see, et see kelle meeled segased sel hetkel on ajab totaalset pläma suust välja.

Homme on reede. Reede. Reede. Reede .. ma võin seda korrutada endale nii palju kui tahan ,aga veel nii pea kohale ei jõua. Koolinädal on möödas silmapilgutusega. Ma võiks ( mitte , et ma tunglikult tahaks ) vähemalt 2 päeva veel nelja seina vahele tarkusi õppima minna , sest ma ei paneks vahet tähelegi. Olen ammu endale teadvustanud, et aeg läheb kiiresti ,aga no nii kiiresti ta ka ei saa minna :
Argipäev võiks olla 48 tundi pikk, siis jõuaks magada piisavalt, õppida ja tööd teha parajas koguses ja leida hiljem ka aega teha endale meelepäraseid asju, ilma et samal ajal oleks peas mõte , mis alatasa kordub ja kordub nagu halvad otsused riigikogus - väsimus .

Ma lähen sellest mõttest nüüd lahti saama . Head Ööd



Wednesday, November 4, 2009

Hallelujah


Praegu on kõik vägagi .. hea. Ei midagi muud. Ma olen rõõmus ja kahtlasel kombel , on mul koguaeg soe. Mitte ainult sellesmõttes , et kui ma koolist koju läheb ja üli üli külm tuuleke mu põsed ära külmutab, naeratan ma ikka tobedalt mööda sõitvatele autodele otsa. Teises mõttes ka . Kõik on praegu väga sõbralikud ja maailma parandajad ja muud ülivõrdes head. Ütlevad südant soojendavaid asju ja on lihtsalt olemas. Ma loodan, et ma olen ise sama palju olemas teistele , kui nemad mulle.

Ilm on olnud meeldiv. Sõnaotseses mõttes meeldiv, sest midagi mul selle vastu pole , pigem on ta mulle meelt mööda. Külma õhku hommikul sisse hingata , niiet tunned kuidas kõrisse lööb korraks nagu kramp sisse , päike särab ka tagasihoidlikult ja tekitab nii kihvte varjundeid läbi pilvede. Igaljuhul eelistan seda kui terroriseerivat vihma, mille tagajärjel tunnen end nagu käsn, niiske .

Koolis on nagu on . Ma proovin kõik asjad ära õppida oma heaolu nimel , aga pergele see heaolu , kui mul õppides ainult halvemad hinded tulevad. Füüsika õpetajast - keerdkulm Tõnistest on saanud muidugi mu suurim kireobjekt. Teadmiseks Lgp , õpetaja, kuigi see sõnum ei jõua teieni ilmselt kunagi , siis ma ütlen seda ikkagi , lootuses , et äkki saatus sokutab selle teie košmaaridesse !! - Kui mu hinnetekontole peaks veel laekuma põhjendamatu 2, siis mina enam oma käitumist ei kontrolli ja kuigi teie tunnis olen ma vagusi kui nunn, siis sellest boonusest jääte te küll igaveseks ilma !

Oma salajastes soovides , ma ei anu , et õpetajad jääksid haigeks ja saaksid vigastada ja kaoksid salapäraselt. Otseselt, mu taluvuspiiri nad ei ületa. Ilma nendeta, ei saaks ma ainest aru ja ei saaks ikka veel aru ja põruks eksamil jne muud traagilist. AGA nt ''kodutöö'' mõistet ei tunne enam ühel hetkel ükski õpetaja ja selle definitsioon jääbki minu elupäevade lõpuni teadmatuks kõigile ! Kui seda ei juhtu siis ma ässitan kodused tööd lihtsalt üksteisele kallale.

Nõnda on selle rutiinse osaga elust ( kuigi mul on selline tunne, et ainult see osa mu elus ongi ).

Kuu on viimasel ajal hiigla suur. Mingid marsimehekesed pumpaks seda nagu non-stop täis, sest igaõhtu kui Katsiga kodust koju kõmbime, vajub jälle suu lahti, et no WOOOOW !

Viimasel ajal on mul jälle Jacksoni hullus tagasi tulnud. Ma ei taha mõelda selle peale kas mõni naaber on ka näinud aknast kui naljakalt ma tõmblen ( loe : tantsin ) ja kaasa lõõritan. Need laulud on no nii kaasahaaravad , et minu näol on haarang 100 % ! Siis jäängi mõtlema , et miks ta ära suri. No ei mõtle välja. Miks just tema ? Sellesmõttes , et kui see kõikvõimas pikkade juustega , lina kahe jala vahelt läbi tõmmatud, tahtis kedagi siit maamunalt kaasa võtta siis, võtnud mingi elupiinades kohe-kohe üledoosi manustav narkar New Yorgi tänavatelt. Äkki Jacksonil oli veel midagi erinevalt enesehävituslikust narkarist pakkuda maailmale ( ja seda ilma kahtlusteta, sest he's borned to be a genius )



Kudumisvardad ja see armsaks saanud lõngakera juba karjuvad mu järele , so this is it .



Kisses



Monday, November 2, 2009


What about me ? Have you forgotten me ?


Kas tõesti ..

Mul pole isegi mitte midagi endale loetavat , talutavat ja mõeldavat kirjutada. Ma siis hakkan huupi lahmima.

Täna on Hingedepäev. See aasta on see päev kuidagi poole olulisem ja paneb mõtlema. Teadagi miks .. Küünlad põlevad meil kodus igas kohas ,kuhu silm vähegi seletab ja peame neid kahte meeles. Üldse kõiki , kes on läinud.

II veerandi esimene koolipäev oli täiesti lihtne, klassikaline , lausa natukene vastikult hale koolipäev ! Juhtus kõik mis juhtuma pidi, aga mitte midagi šokeerivat.

Kõht on mul terve päev tühi olnud. Praegugi tahaks midagi süüa. Hästi palju ja hästi magusat alla kugistada. Oleks ma siis selline , et võtad kahe käega pihalt ümbert kinni ja ma ise hüüan rõõmsalt - EI SÖÖGILE ! No ei ikka küll . Kahest käest minu jaoks ei piisa ja söön ma nagu loom. Kaalul aga numbrid isegi läbi suure vaeva suuremaks ei muutu. Müsteerium !

Mul on täielik brainfreeze ja ei tule praegu mitte midagi muud asjalikku. Ma ei taha blogspotti enda juhujutuga rüvetada .


Läheks lihtsalt magaks paar mõnusat, pikka ja lõputut tundi ..

Sunday, November 1, 2009

Looking for something



Imogen heap - halleluuja


Ma ärkasin hilja, sest magama läksin eile õhtu veel hiljem. Kuskil kella kolme paiku vinnasin end diivanilt ülesse. Ma imestan , et ma sinna sügisõhtuti juba juuri pole alla ajanud ,sest aina rohkem ma kipun sinna ära vajuma. Mul oli lihtsalt palju mõelda ja kogu selle mõtlemisega tuli Unemati ka väiksele külastuskäigule ja siis kui ma silmad mingit moodi lahti surusin , käis telekast liiga põnev film, et ma oleksin saanud magamistuppa ümber vajuda-kolida. Nii ma kell 3 lõpetasingi. Juhhei !


Päike oli täna uuesti pilvepiiril . See oli juba vähemalt kolmas kord viimasel ajal, kuid ma pole sellest enne kirjutanud, sest ei tahtnud enne kõvasti hõisata , kui polnud kindel , et see uuesti tuleb. Ma olen sellest päris kõvasti puudust tundnud. Päike soojendas jäisest tuulest külmu põski ja polnudki enam nii hull 10 minutit tühja bussi oodata ! Minuga on sellised lood, et mida vähem päikest on , seda enam ma hakkan jonnima ja tönnima ja vinguma, et ma tahan suve ! Aga kui päike on ,siis ma rahumeelselt lepin ka lumise talvega .



kaidi says :

panin enne küünla põlema

nii armas


Kristiina says:

käisime surnuaias vanavanaema haual ja lindas tutsi haual

ja see oli nii ilus

terve surnuaed säras.

pimedas oli mustmiljon küünalt, igale hingele oma pandud

kuu oli nii suur, nagu ilmatu juustukera, valgustas ja vaatas pealt kuidas pisikesed sipelgad ( loe : inimesed ) ringi sibasid ja oma asju ajasid külmas õhtus

ok läks vähe lüüriliseks


kaidi says:

ei . armas


Meil on kõik armas .Küll on kahju , et mu telefoni kaamera pole piisavalt võimekas jäädvustama seda , et oleksin saanud seda teiega jagada. See pani küll ohkama ja ma läheksin heameelega homme õhtul, Hingedepäeval, ka surnuaeda jalutama , et seda uuesti näha. Oleks vaid aega..



Deeply Sleepy