Thursday, February 25, 2010

may you always have walls for the winds,
a roof for the rain, tea beside fire,
laughter to cheer you, thouse you love near you,
and all your heart might desire.
may you have love that never ends,
lots of money, and even more friends.
health be yours, whatever you do,
let it stay simple, it's up to you.



Kuskilt akna vahelt poeb sisse kevade vaevu tuntavat ja nõrka lõhna. Hommikul kooli minnes rõõmustavad Sind aina valgemad hommikud ja koolist tulles aina soojemad päikese kiired. Linnud on laulu lahti löönud ja kuigi hiiglaslikud lumemäed on kohati hirmutavad, ei kohuta need enda kõrgusega. Päevad on aina pikemad ja öödel tõmmatakse aina rohkem rihma pingule. Kui naiivne see ka poleks ja uskumatu mõelda, aga kas see on võimalik ,et vihmased ja külmad oktoober ja november, ning jäised ja lumisemad kui kunagi varem detsember,jaanuar ja veebruar on otsa saanud, kevad on tulemas ja suvi on end talle sappa võtnud ?


olge tublid , xoxo

Wednesday, February 24, 2010

Nii hea on vanaisa vanaema juures köögis istuda,enda kallite inimeste,
alustades õest lõpetades vanaisaga, koos südamest naerda. See on ilmselt
kõige soojem ja parem tunne , mida ma kunagi tunda saan.
VAATA SIIA pls


Ilusat sinimustvalget aastapäeva


Kui mitu korda teile mõtlete selle peale näiteks ühes aastas , et te just siin elate ? Eestis ? Kui palju see teid muutnud on ja mida juurde andnud ?

Ma pole just suur patrioot ja saan tavaliselt enda isamaa armastuse annuse kätte Laulu- ja Tantsupidudelt ( mul pole isegi aimu kas need kirjutada suure või väikese algustähega, aga suurest austusest ja armastusest nende pidude vastu sobib neile suur täht küll), kuid tänane on kuidagi teistmoodi. See aasta jõuab üldse kuidagi rohkem kohale. Ma vist kuulasin mõne suure riigimehe kõnet liiga tähelepanelikult.

Mulle nii meeldib siin. Mererahvas, laulurahvas, metsarahvas, tantsurahvas, väike rahvas, ühtne rahvas. Ma olen kas naiivne või geniaalne, aga tunnen , et olen sellest osa,väike tähtis osa. Kui mina olen õnnelik, on mingi imetillukene osa, kuid siiski osa riigist õnnelik, kui riik on õnnelik, olen mina õnnelik.

Pidime kirjutama kirjandi teemal, kas ja miks meile üldse meeldib siin elada ja leidsin põhjuseid rohkem , kui olin arvanud. Võin kuhu tahes reisile minna ja maid avastama, tagasi jõuan ikkagi siia.


Sellepärast mõtlengi täna rohkem, kui tähtis see tegelt on , et ma seda endale teadvustan. Teadvustan, et kui palju on sellepärast võideldud, et mul praegu hea oleks elada, et kõigil noortel ,kes ei viitsi vahel koduseid töid teha ( see pole patt ) ja ka kõigil sellistel, kes end kuskil jõekaldal umbe joovad ja lahedaks peavad. Kui tobe, ma ei saa aru ,kas neil peeglisse vaadates paha,häbi ei hakka.

Meid on vähe, aga me oleme koos.

Kui tobe see mulle endalegi ei tunduks, et ma sellist juttu praegu ajan , aga kui nii tunnen, siis nii tunnen.


Nii palju siis sellest, lisan veel , et ma ei jõua laulupidu ära oodata, hümni võiks ära muuta, eesti keel on ilus keel ja vabariigi aastapäeva kontsert oli kohati nii naljakas, et tekkis tunne nagu selle oleks lavastanud laksu all inimene.

Monday, February 22, 2010


Unexpectable holidays are over


Sõitsime Laupäeva vara hommikul liinibussiga Tartu. Bussis loksumine pole kunagi just mu suurim hobi olnud ,aga seekord oli üpriski talutav teki all , jalad ma ei tea kus bussi otsas tolknemas ja mugavusi otsima, raamatut lugeda ( kusjuures veel kohustuslikku kirjandust ). Inimesi aina sigines bussi juurde iga peatusega, mida ma unise oleku juures absoluutselt ei pannud tähele. Jõudsime Tartu ja oh õnne, bussijaam oli otse Hotell Tartu kõrval, mis oli siis järgnevaks 1-2 päevaks meie koduks. Mina, sõser, besta ja Kristin majutasime end ühte tuppa ja Kaidi pidi leppima " lux sviidi " kõige suurema mugavusega - välivoodiga. Tunnen süüd, et suure välivoodi fännina end sinna ise sisse ei seadnud. Mängud läksid see päev väga väga hästi , kolmest kolm tuli ära ja pole paremat tunnet kui päeva lõpuks väsimus ja teadmine, et pole midagi , mida oleks tahtnud teistmoodi teha platsil. " Koju " kõmpimine peale kolme mängu osutus katsumuseks ja see oli juba omaette pingutus, et aina juurde sajava lumega sõprust sobitada - mitte essugi tuisus ei näe, sammu tegemist kuskile võib pidada võrdväärseks maadeavastajate otsingutega. Käisime vanast heast Konsumist läbi ja Kaisa suutis meid oma geniaalsusega jällegi rõõmustada. " Äh, mul on pudel kottis lahti läinud !!! Kesse jättis selle, kõik rahakott läbi vettinud ! " - meie " raske arvata jah kes jättis .. " - Kaisa " aa jah,ups mina =) " .

Thank you God, for blessing us with blondes.

Vahepeal ta jõudis ka teiste käest küsida umbes sellise küsimuse , mis puudutas teda ja .. ainult teda isiklikult . See on sama hea kui ma küsiks praegu " Kuulge, kes kurat ma selline olengi ? ". Raske vastus , et Kristiina ju .

Kui me olime pesus ära käinud ja dressid ning võistlussärgid vähe ebamugavate riiete vastu vahetanud , ootas meid päeva kohustuslik osa. McDonald's . .

Lisaks sellele, et burger,friikartulid ja McNuggetsid on peale võistluspäeva tõeline õnnistus, olid Tartu Mci töötajad nii piinlikult viisakad, et meie vaimustus oli piiritu ja tundsime , et nüüd me oleme enda kodu leidnud.

Tartu juures on veel üks tore asi. Seal on kino. Kino , mis erinevalt Pärnu Mai kinost on suuteline filmid lühema aja jooksul kui aasta ekraanile saada. Kuidas me olekski saanud jätta käimata , kui jooksis Valentinipäev ? Nii me siis terve võistkonnaga veetsimegi nii ägeda õhtu ja terve päev oli korda läinud !! Väljaarvatud see tõsiasi, et McSteamy osutus selles filmis geiks (siiani on kurb meenutada).

Järgmine päev oli kaks mängu , mis enam nii hästi ei kulgenud, aga me jäime kõik üldjoontes rahule nelja võiduga viiest ja ka järjekordne kohustuslik Mci tiir sai tehtud. Ma ei teagi kas pidada meid geeniusteks või ajukääbikuteks, et meil just võistluste ajal selline tõmme kõikvõimalike nn patustamissöökide vastu on. Mulle igaljuhul selline asi istub.


Ma tahan ,et järgmine kord , kui ma seda loen , oleks mul meeles, et -


*Jõgeva võistkonna tüdrukud, ütlesid meie selja taga, et nad ei saa aru , kuidas Pärnu võistkonnas on nii pikad juuksed kõigil - " nagu metslased ju "

*Ei saa me läbi Ženjata ! Vaatasime just see sama päev osa Stiilipäevikust, kus ta Tartus üht tüdrukut muutis ja lausus need kurikuulsad sõnad - " kui ma juba Tartus olen siis , ikka fashion fashion fashion !! " Nende sõnade tunnistajateks saime olla, kui ühes võistkonnas oli absoluutsels igas stiilis retuuse, mis oma stiilsusega lausa pahviks lõid !!! " ikka FASHION FASHION FASHION, " naersime meie .

*Annuška viskas aina viitesi Tartus.. mõistate ju küll , millest jutt.

*Jõudsime arusaamale, et igas võistkonnas on oma luuser, oma kaunitar, kanninäksija ja .. emo !

Tegelikult nüüd järele mõeldes oli veel nii paljut, mida meeles pidada ,aga mul kohe ei tulegi meelde.

Tagant järgi võin öelda ,et seda mul vaja oligi . Täna passisin kodus, ei tahtnud, jaksanud kooli minna, homme on lühendatud tunnid ja trenn, kolmapäeval on vaba kõigest, neljapäeval on kool ja ikka trenn , reedel sama plaan ja kindlasti trenn , sest laupäeval on uuesti võistlused.. ja jälle Tartus !


HAVING THE TIME OF MY LIFE

Friday, February 19, 2010

VAOVAUVIIVAU


Värskendage mu mälu .. kuidas see nädal nii kiiresti läbi saigi ?

Eelmine pühapäev värisesin selle ees, polnud palju puudu , et pommivarjundit oleks otsima hakanud või viimases hädas enda laua alust pelgupaigana kasutanud, kuid nüüd .. läbi. Nagu sõrmenips ja seitse päeva aastast 2010 läinud. Mitte , et ma kurb oleks, sest need polnud just suurem osa meeldivad, kuid siiski, mu negatiivne vaimustus aja möödumise kiiruse kohta on üüratu.

Neljapäevast nii palju , et kui miski saab üldse olla ajudekepp, siis see oli seda. Kaheksandaks tunniks vajusime Kaidi ja Liisaga inglise keele klassi ära, endal aasta-emode ilmed peas, ilgemat sorti väsimus,tüdimus ja virin näkku kodeeritud. Pole ka ime kui 6 tööd selja taga oli. Kuid õpetaja lohutas meid tee, üsna keskpäraste kuivikute ja kommidega. Algas inglise keele lisa.

( ja nüüd tuleb see koht, kus ma ei suuda uskuda, et ma seda kirjutan siia ) .. Tegelikult oli jumala normaalne koolipäev. Ma sain kõik need tööd tehtud, ma sain selle s*ta kaelast ära, ohata kergendusega, et kuigi selliseid ellujäämiskursusi võib veel tulla ,siis vähemalt ühe ma olen pikalt saatnud. Ma küll ei tea, mis hinded nende tööde eest tulevad, aga eks need sinna kuskile 4-5 vahele jäävad. Õhtul oli veel trenn, kus Kadi Pilveke Nõmm demonstreeris uusi rünnaku samme, mis vägagi meenutasid Bambit metsa vahel kepslemas. Nii hea on peale räiget koolipäeva saali minna, end välja elada ja sellise tüdrukute , nagu seal on , kõrgkvaliteetset ( tahtlikku või juhuslikku ) huumorit nautida.

Õhtu lõpuks on hea, üsnagi kokkukuivanud viinamarja ( st. rosina ) tunne, et sa oled endast kõik andnud, et see päev kaelast saada ja sa oled sellega toime tulnud. Siis lausuks ühe vaikse rõõmsa ja veidi friigiliku "Jessi" ja keriks magama. Nii ma tegingi.

Tänasest nii palju , et see oli täiesti m õ t t e t u. Vähe on koolipäevi , mis tõepoolest sisutühjad ja mõttetud on ja see oli üks neist. Esimene tund jäi ära, teise ma lihtsalt ei suutnud end vedada, sest kunsti ajalugu ei tundnud hommikutundidel, kus oleks saanud ( ja saingi) õndsat und magada eriti ligitõmbav. Vene keeles polnud õpetajat ja muusikapulti asus jällegi Karel , kes erinevaid " hitte " Eesti haledast pop muusikast lasi (+ keegi Vaido ja muud sellid ). Kehaline on tavalisel koolipäeva täielik emotsionaalne ja füüsiline ja mis tahes vabanemine kuni tänaseni .. me pidime kätte võtma korvpallid. Rohkem ma sellest ei räägi, valus on lausa meenutada.

Siis oli kaks tundi laulmist,koori. Vahepeal sai nagu juba energiadoosi kätte kui toolide puudusel pidin Liisa nö. valguvatel jalgadel , süles istuma ja 4-5 hullu klassi tagaotsas hüppasid üles alla, vehkisid kätega ja täiest kõrist,südamest hüüdsid " if you're happy and you know it.. say amen .. " . Siis oli päeva pidulik osa, sest täna oli kontsert-aktus kooli valmimise lepingu allkirjastamiseks ja ma pean tunnistama, et kõigest seal toimuvast osa saades, pole mul tegelt sooja ega külma, kas meil on 21. sajandi alatihti tühjaks saavad markerid või imetlusväärselt puhtad koolipingid, kool jääb kooliks, tunne jääb samaks ja seda maja jään ma ikka ühtemoodi mäletama - kahtlasel kombel täitsa kodusena.


Homme on Tartu sõit ja praegu pole mul küll mingit tahtmist selleks. . kuigi samas, võibolla see ongi see, mida ma praegu vajan. Pärnust natukeseks ära saada , et paar nädalat vastu pidada, märts suure Hurraga vastu võtta, sisseastumis katsed ära teha ja peale seda tundub mulle elu küll üpriski roosiline. Seda enam , et tegelikult olen ju see nädalavahetus kuradi ägeda pundiga ja teen seda, mis mulle meeldib.


Terve nädalavahetus olen ka levist väljas. Mitte otseses mõttes, aga kui teie eesmärk on üht üksikut kappi kümnete teiste seast pimedas koridoris värisema panna , siis laske käia. Nimelt .. ma jätsin oma telefoni kooli kappi. Ma tõepoolest ei tea , mis kammajaa mul selle telefoniga on ,aga ma olen seda kooli juba jätnud 2 korda , aga "paastumisele" nädalavahetuseks on esimene kord. Ja ma pole absoluutselt närvis, et mul jäävad EMT sõnumid kaheks päevaks saamata. Tuleb tunnistada mu geniaalsust jällegi - Juhhei !


Keda see küll huvitama peaks ,aga ma käin ka siiski kellegi alla ja mind huvitab. Meil on inglise keeles nimede teema ja kuna õp Kõks on niivõrd huvitav õpetaja siis ta räägib meile see nädal ka võimalikult palju sellest, mida meie nimed tegelikult üldse tähendavad.

KRISTIINA - mu nimi on läbinisti pühalik,jumalik,suursugune ja kristlik. Ema tahtis panna Kristi , isa Tiina. Jumalale tänu, et kokku saadi normalane nimi, sest mõlemad variandid eraldi on minu jaoks välistatud. Nime esimene pool - Kristi tuleb Kristusest, kristlusest , Tiina Valentinist ja Valetiinast , suurtest pühakutest. Vaevalt mu vanemad teadsid, et nad mind pealtnäha usukuulutajaks tegid, aga keda huvitab. Nagu nii keegi selle peale ju ei mõtle kui nime kuuleb. Seega kõik on jokk.




再见, zài jiàn

Wednesday, February 17, 2010

On sein. On jalad. Minu jalad. Ja siis need jalad on seinale visatud ja seda umbes nädalaks ajaks..
YOU WISH

Mul on vaja ainult õigeid rõivaid ja tõelist "arrrr ya pirate" ilmet, sest puujalad ( väga valusad ) on mul juba olemas. Mina olengi järgmine kariibimere piraat.


Muud tarka polegi mul öelda.

Tuesday, February 16, 2010


"you got me dancing and crying.."



Tuleb välja, et olen tahetud lihatükk turuletil ja mu treener ning ajaloo õpetaja mõlemad tahavad sellest tükikest. Praegu on tunne, et treeneri soov jäi peale ja minul jääb nüüd üle vaid tema näpu näitamise järgi teha. Õpetajast on tegelikult kahju, aga kui oleks teistpidi läinud oleks ju võistkonnast kahju. Kahe otsaga asi. ( nagu ma alati olen öelnud, igal asjal kaks otsa )

Ma olen viimasel ajal üleüldse väsinud mõtlemast miks kuidas kellega millal juhtub. Ta lihtsalt juhtub ja kui mu jõud juhtunust üle käib, tulistan täie rauaga ja kui ei käi siis.. lihtsalt ei käi. Niimoodi tundubki, et tegelikult on vähe asju , mille muutmiseks ma võimeline ei ole .. ja siis jälle selgub, et tegelikult on ka neid globaalseid muresid, mis mind nõutuks teevad. Tavaliselt on globaalsed - Esmaspäevast reedeni kell 08.05 hakkab kool ja ma ei saa seda muuta, peale seda on trenn ja ma ei saa seda muuta ja ma ei saa muuta ka seda, et mõlema vältimine oleks katastroofiline. Aga aitab virisemisest


Koolinädal algas mul täna ja sain selle "rõõmuga" sisse õnnistada 2 kontrolltööga ja kirjandiga. Kontrolltööd tegin ära vaevu silmi lahti hoides ja kirjandi kirjutamine oli täielik tsirkus. Kui on 240 sõna, siis tuleb välja, et minu jaoks on see 600 sõna. Nii ma hoo sisse saingi ja kirjutasin, kirjutasin ja vahetunni ajal kuuenda klassi poisid olid siiras vaimustuses kui palju ma kirjutan. Sain kirjutatud ja kirjatuvi ekoolist toob mulle nüüd uskumatuid rõõmusõnumeid- ma sain v i i e !! Hullumeelne.. Ajaloo tund oli üpriski märkimisväärne, sest Bertil surus õpetaja ära kui ta teatas talle peale järjekordset "kas te teate, et te täna baaris käies maksite käibemaksu" juttu tülpinult , et " Te olete seda juba mingi viis korda rääkinud! ". Siis olid veel mingid debiilikud, kes meie tunni lõpu poole klassi ukse vahelt läbi piilusid ( ma tõesti ei tea - kas nad arvasid et me haihtusime peale esimest piilumist ära ? ). Köösel läks vihaseks ja karjatas järgmise korra peale,et " MIDA SA VAHID SEALT ?? " ja sisse astus õpetaja Murulauk. Meie kõigi näod olid tol hetkel hämmeldunud.


Ülejäänud päev möödus talutavalt, nagu iga kuradi päev selles jumalikus rutiinis.

Lisaks veel, et mulle meeldib , kuidas Kaidi naerab ja tema mõttekäik selle kohta, et me võiks võidu koju minna. Kes sellise asja peale tuleks või mis ?



Lõpetuseks tsiteerin ajaloos kuuldut ( seda tuleb öelda joriseval madalal häälel ) : maksad kui ostad viina, ostad piima, ikka maksad, SAMA LUGU.


LOOKING FORWARD TO MARCH




Monday, February 15, 2010

Laupäev oli täielik kudemine.Olgem ausad, seda oli kõigile vaja. Nüüd aga kirun end, et miks ma midagi natukenegi kasulikku see päev ei teinud. Condolence is a bitch
Pühapäeval käisime Liisaga Proovikal. See oli sootuks midagi teistsugust minu üpriski halli argipäeva ja isegi kohati armetusse nädalavahetusse. Poleks arvanudki ,et see nii meeldivalt .. talutav on. Muidugi vahtisin ma suu ammuli , kuidas kamp hullumeelseid lava ees higi otsa eest alla voolamas, üksteisele küünarnukiga kõikvõimalikesse kohtadesse surusid ,endal hullumeelse metslase nägu ees. Sellise metslase, kes on parasjagu enda esimese saagi kätte saanud. Kõhe, ütleks ma. Õnneks oli ka neid, kes olukorra stabiliseerisid ja karjumisele vaheldumist pakkusid. Mitte,et karjumine poleks meeliköitev.. lihtsalt igalühel oma eks ole. Jõudsime Liisaga ka arusaamale, et ma ka meie võtame järgmine aasta sellest konkursist osa ja meie koosseisu nimeks saab Söögiaurud. Mitu singlit sündis see saatuslik õhtu..Kokkuvõttes oli mida vaadata, kuulata ja Pärnus on palju noori, kelle muusika on igati kuulamist väärt.
Pühapäev oli ka sõbrapäev. Või noh , minu silmis nii öelda sõbrapäev. Tegelikult on see siiski Valentinipäev. Kunagi,kuskil ja keegi saladuslik maailmaparandaja on lihtsalt otsustanud seda hakata kutsuma ka sõbrapäevaks, et neile kellel enda Valentini või Valentinat pole, lihtsalt haletsusväärselt kaasa tunda. Tegelikult keerleb ju kogu traditsioon ja lugu armunute ümber. Nüüd ma mõtlen ja arvan, et see nö maailmaparandaja oli lihtsalt õel ja kui ta 14nda veebruari ühel hetkel Sõbrapäevaks nimetas, pööras ta teistele selja ja naeris pihku. Hallelujah .
Aga kuna see päev siis juba nõnda palju hellust täis on ja oleks ülimalt matslik ühiskonna vooludega mitte kaasa minna, siis me ju kõik võime naeratada ja siiski südamest Armsat sõbrapäeva kallitele inimestele soovida.
Mina teeksin Sõbrapäeva hoopis eraldi. Vot nii
Täna ma lihtsalt kooli ei läinud. Miks ma küll peaksin minema end masendama tegemata kodustetöödega ja kodus ootaks mind ka veel ajaloo olümpiaadi ettevalmistus. Ma võin ju meelsamini kodus passida ja homme kooli minna ja silmitsi seista veelgi suurema kaosega - kodused tööd jäidki tegemata, teemat ma kas tajun iga ihurakuga või vahin õpetajatele lolli näoga otsa ja olümpiaad pole kuhugi kadunud. Vähemalt on mul olnud 24 h rohkem aega, end selleks mõtteks ette valmistada.
olge tublimad kui mina , tsau

Saturday, February 13, 2010













Ma olen vaimustuses nendest inimestest, kellega ma kas vähemal või suuremal määral kokku puutunud,koos aega veetnud. Ma olen vaimustuses, et mul on lihtsalt nii ülivõrdes sõbrad. Kui mitte sõbrad, siis vähemalt tuttavad. It almost feels like I'm living in a dream.

ile , reede 12.02.2010 pidas minu sõser enda 18ndat ja kuigi nädalalõpule kohaselt, olin ma läbi nagu läti raha, läks terve sünnipäev täie ette. Ah kui lahe. Näha kõiki inimesi, kellega viimasest kohtumisest on möödas lugematu arv päevi, kohasem oleks ilmselt arveldada isegi mitmetes kuudes. Lõpuks jää või kallistamisest lausa sõltuvusse, satu hoolikalt varjatud ekstaasi.Terve õhtu olid suunurgad nagu tabadega üles poole kaardu lukustatud ja veel hommikulgi sai naerda nii et vähe pole.

Peo jooksul tuli välja nii mõnigi asi - ma ei tea mis on olümpia, staarfotograaf moustache' ile meeldib külmikusse ronida, üks korralik kaamera on liigagi raske, sinised võimlemispallid võivad pakkuda põhimõtteliselt juba täiskasvanud inimestele nii palju rõõmu nagu väikestele pägadele liumägi, tantsulahinguid Rainiga pidada on väga väga väga vahva, " inimesed ei ole tükid ! ", annuška jääb aina viiekaid viskama ja ženja neid nõudma ning Kaidi hämming kolme liikmelistest delegatsioonidest on ületamatu JNE JNE JNE


I'm loving it .

Thursday, February 11, 2010



Kümnes veebruar läks täpselt sama kiiresti, kui ta tuli. Kaheksal inimesel oli tähtis päev.Kõige tähtsamal oli mõistagi ka kõige tähtsam.Katu sai kaheksateistkümne aastaseks. Tahaks appi karjuda , kui kiiresti kõik juhtub. Minu jaoks jääb ta ilmselt ikka sinna 16-17 nähtamatu piiri vahele ja ma ei lepi mõtega, et see osa elust, kus me olime väiksed ja jooksime k o o s kõrvetava päikese alla rohelisel murul paljajalu ringi, südamest naerdes on möödas. Tagasi ei tule see mitte iialgi. Nüüd on ta täiskasvanu, saab minna igast jobusid riigikokku valima ja saab ka baarileti tagant endale jooke valida. Nii palju uksi läheb korraga lahti. Kahjuks aga läheb neid ka kinni..

" Sulle,

Sulle, kes Sa saad täna 18ne aastaseks. Sulle, kes Sa oled mu kõrval olnud kauem kui ükski asendamatu sõbranna ja ära suutnud, okei, lausa pidanud ära taluma mu halvimadki harjumused mõningate paremate kõrval. Sulle, kellega mul on ilmselt kõige värvikamad mälestused, lood, mida teistele õdede Ojametsade hulludest tegemistest rääkida. Sulle, kes Sa oled kaunis, lahke, sõbralik, siiras, kindlameelne, sihikindel, usaldusväärne, lojaalne, arvestav, abivalmis, heatahtlik, pööraselt lõbus ja .. täitsa toredate naljadega – asendamatu. Sa oled mulle.. kõik , millest üks normaalne mats võib unistada – kallis õde ja sõber. Kui naiivselt tobe oleks öelda, et Sina, meie ja meie koos veedetud aeg on niivõrd perfektne ja vikerkaarevärviline. See on pigem täpselt nii nagu olema peab. Mitte midagi ei ole puudu , mitte midagi ei ole liiga palju, kõik on lihtsalt tasakaalus, sest ma ei jätaks ära ühtki meie vahel olnud tüli – need ongi meid rohkem kokku liitnud. Kuigi ma ei pruugi seda välja näidata ja päris haiglane oleks ju ka, kui seda Sulle igal sammul meenutaksin – siis iga hetk oma õega on mulle oluline.
Täna , 10ndal veebruaril , kui seitsmeteistkümne lükkab troonilt kõikvõimas kaheksateist, mis lööb valla kõik võimalikud uksed ( k.a. Su kauaoodatud klubi omad ) ja keegi ei vehi enam käega ees, mida oleks sobilik ja mida mitte otsustada, olen ma kindel, et Sinu puhul oli juba ka aeg! Sa oled kõiki ees ootavaid pööraseid ja õnneliku lõpuga seiklusi väärt rohkem kui keegi teine. Ja kuigi ma ei mõtle sünnipäevadel kunagi, et vot see on nüüd see päev, kus tema sündis, vaid soovin lihtsalt südamest õnne, siis Sinu puhul , paratamatult saan ma aru, et see pole see päev, millal tuimalt kätt suruda ,vaid kedagi salapärast kõikvõimast tänada, et ta Sinu juba maamunale valmis pani, mind ootama. LÕPUTULT PALJU ÕNNE, NII PALJU , ET LAUSA TEISTEGA JAGAMISEKS ÜLE JÄÄKS !

Ja ikka on mul tunne, et ma ei saanud kõike vajalikku öeldud, sest ükski sõna pole piisavalt suur, et edasi anda seda, mis oleks vaja. "


Katu ütles, et kui ta selle matemaatika tunnis vihiku vahelt leidis, ei saanud nad enam Käxiga korralikult tunnile keskenduda ja nutsid. Nii armas,soe tunne tekib.

Mina ise kahjuks polnud see päev üldse Pärnuski. Käisime klassiga Tallinnas näitusel Bodies Revieled , Niguliste kirikus väikestviisi ekskursioonil ja CC Plazas Avatar 3D vaatamas. Kokkuvõttes niivõrd palju uut ja huvitavat ühele päevale.

Mitte et ma anatoomiast ei huvituks , aga suurem asi bioloog või geeniteadlane ma ilmselgelt pole. Kui mul see näitus juba seest keerama võttis, siis peaksin ju selle eluvaldkonna nii või naa välistama. Mitte, et mul oleks olnud mistahes lihasele,koele,elundile,elundkonnale ja muudele bioloogilistele mõistele mõelda selles näituseruumis, aga ma mõtlesin ikka ja jälle, kes või mis kuradi asi need inimesed nagu juustu ära viilutas. õõõõõõõ kui kõhe !! Minema ruttu sealt ..

Läksime Cärola ja Silviaga Triinule,Kaidile,Liisale Jeerusalemma järgi ( Hesburger ), seal hellitasime end burgerite,jäätiste ja lausa liiga gaasiliste karastusjookidega. Kõht täis , hea olla, asusime Solarises man-huntile. Mitte, et oleks kellegi radarile saanud ja tegudevõimetuks teinud , aga toidupoes lettide vahel võis ikka päris ära kohkuda küll kui igal nurgal aina ilusad ilusad ilusad vastu tulid. Väga ilusad ikka kohe .

Edasi suundusime Nigulistesse ja võib ju arvata, et igasugune jutt , mis puudutab natukenegi teemat kirik just ei köida meeli, siis see polnudki nii hull. Kuna giid oli vägagi sõnaosav ja teadis veel rohkem kui vaja oleks olnud, siis jäidki lakke vahtima , ise mõeldes, et mis ime läbi see ilgemalt raske kivimass seal püsib , ainult paari samba peal ? Sürr ! Muidugi ei pääsenud me siiski giidide must-be sooja jutu puhumisest.Nimelt teatati meile seal, et kuna Nigulistes on Euroopa vanim kappaltar ( võimisasi?) ja Surmatantsu maal ja üks maailma kuuest Neitsi-Maarja lühtritest oleme me pururikkad ! Need on riigivara ja st et rahva,meie omad. Oh õnne ja rõõmu mida me, ~25 õpilast, tunda võisime, et nö "omame" asju , mis on hoiul Tallinnas, koju kaasa võtmisest (tavaliselt oma asjadega ju tehakse nii või mis?)võime unistada ja mida me ei saa maha müüa, et soojale maale reisile minna või poodides end ogaraks shoppata. Hallelujah.


Nii lolli juttu ma polnud ammu kuulnud.


Edasi vajusime sujuvalt kinno. Enne kui tervet maailmat ja minu tutvusringkonda ei olnud tabanud "OMG AVATAR ON NII COOL" hullus, oli elu rahulik ja hea. Siis see tuli nagu komeet ja ma pidin hakkama kõigile seletama, miks mind ei tõmba reklaamplakatil olevad sinised ebarealistlikud elukad ja ma ei pea vajalikuks minna neid Pärnus Mai Perseauk ( middle name )Kinno vaatama minna. Nüüd mul on uus mõte juba - ma olen täielik idikas.
Avatarist pole olemas ilusamat filmi . Milline inimene suudab välja mõelda nii uskumatult maagilise paiga, kus kõik oleks midagi enamat kui lihtsalt erakordne, vaid lausa hullumeelset vaimustust tekitav. Sellist, et sa mõtled sellest veel tükk aega, kuni lõpuks pead vaid leppima hädise järeldusega, et päris maailmas ei ole sellisest asjast isegi võimalik unistama. Sa elad nii sinna sisse, et terve filmi jooksul Sa unustad teiste inimeste oleku saalis ära ja tunned, et vähemalt Sa saad sellest suurepärasest elust/olust vähemalgi määral osa. Ja siis on veel olemas 3D prillid, mis tekitavad tunde , et sa käid tegelastel koguaeg selja taga järgi ja kui ekraanil näidatakse ikka taevast, siis sina oled seal taevas. Või mõtlen ma juurde ?


Mina igaljuhul sain sellise elamuse,vaimustuse ja hulluse .." OMG AVATAR ON NII COOL " ja mitte lihtsalt cool, vaid ülimegasupersiga cool ( kergitan kulmu )

Subtiitrid hakkasid jooksma ja rahvas valgus nagu vesi pudelist väljapääsu suunas, osadel veel hämmingust suu ammuli lahti - no ununes ära kinni panna. Kõndisin Triinu kõrval trepist alla ja nägin , et ta läks uste kõrval olevate prügikastide juurde. Ta viskas sinna midagi.. !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ei ole võimalik , et keegi sellise asja peale tuleb. Läbi naeru tõi ta vabanduseks , et seal peal oli ju kirjas " Aitäh ! ". Siis ta surus enda liiga pikad kulli-geel-küüned mulle kätte ja pobises et " ära mine ära mine ära mine ". Mitte, et ma oleks saanud naerushoki ,aga kui ta veel üle prügikasti ääre upitas, et neid ikka kätte saada oli minuga põhimõtteliselt kööga. Kõhulihased nädalaks ajaks tehtud. Andsime prillid ära ja edasi tuli kohustuslik Viru külastus.
Zarasse me jõudsime ja egas me kaugemale sealt ei saanudki. Lausa kiuslikult ilusate asjadega pood. Siis oli Hesburger vol 2 ja ühel hetkel me avastasime,et jäime kokkusaamisele hiljaks. Kell oli juba kaks minutit üle kui mina,Triin ja Kaidi veel tänavast möödagi jooksime ja Cärola tagant hüüdis , et mis te olete jobud vä. Nägime kaugelt bussi ja seda kiirem meil hakkas. Kuskil ülekäigurada ei paistnud, autosi vooris edasi-tagasi vahetpidamata ja meie Cärola keset seda naeru ja paanikat keeldusime üle tee jooksmast. Triin,Silvia,Liisa ja Kaidi läksid ees. Triin demonstreeris veelkord oma juuksevärvi " seisame siia trammi tee peale, praegu ei tule ju trammi ja .. " - Liisa " Mis sa oled loll vä , egas see nagu raudtee pole ,et rong tuleb korra tunnis vms" pani lihtsalt täiega ära. Siis me mängisime seal keset Tallinnat , tee peal "maad ja merd" , sest edasi ei saanud ,aga tagasi ka. Lõpuks kuidagi avanes võimalus ja me jõudsime ühes tükis teistpoole teed - otse mendi auto ette, ise pahaaimamatult irnudes. Kui aga mundris onkel meile vastu vahtis ,hakkas meil kibe kiire ja panime padavai bussi poole. Joppas , kojusõit võis alata.






Edasi mäletan , et suurest väsimusest nõrkesin ma mingil hetkel siiski ja sulgesin silmad. Head ööd



Monday, February 8, 2010

Esmaspäev on stardipauk.. mis lööb kõrvad lukku.
Mu kõrvad on praegu väga lukus .
Mina, kes ma veel arvasin, et olen järjekindla ja püsiva iseloomuga, suudan siiski üheksanda klassi lõpuni häälestada end kodutöödele ja muule kõigele , pehmelt öeldes tüütule - aga ma ei suuda enam. Suudaks tegelt vast küll , aga ma ei viitsi , ma isegi ei taha enam.
Ma lähen kooli , istun peale esimest kurjakuulutavat ja tobedat kella toolile ja siis mul tärgatab - kurat, hakkab jälle pihta. Lihtsalt istud, annad endast kõik ,et pastaks paberile jutte veaks ja sulle endalegi ehk midagi meelde jääks. Ja lõpuks, kui 8 piineldud tundi on läbi , vajuks nagu kuskile sügavasse unne,musta auku ja oleks seal kuni juuni kuuni. Mina kui paandunud antiemo, vaatan ka enda peale juba imelikult , et sellist juttu ajan ( mustad augud ja sügavused ja pimedused ). Üks selgitus sellele vast on - väsinud olen .
Kooli veab mind ilmselt harjumus ja naiivsus eesootava väsitava päeva ees. Klassikaaslased on ju koolis,mu tüdrukud on koolis , mis mõttes ma ei lähe kooli, muidugi ju lähen .. Ja sinna jõudes on kahetsus kerge tekkima.
Selliste muserdavate mõtetega tulebki see kinnisidee, et kui kuskile soojale maale , kaugele ära, siit ei saa, siis enam normaalseks ei lähe ka. Mul on praegu seesama "soojamaa"sündroom. Vähe sellest,et ma pean leppima mõttega tädi minekust Taisse. NII VAHVA !
Tundides olles tekibki rohkem isu trenni järele. Parem ikka palli taguda , kui nö mälu treenida. Trenni jõuad siis on raske - üli raske . Jalad oleks nagu maa külge naelutatud, süda puperdab sees ja pilt hüppab üles alla ja kuskil punktis lihtsalt lööb pea kõigist mõtetest tühjaks ja trennist saab päeva parim osa. Energiat nagu tuleks kuskilt juurdegi. Trenni lõppedes sajab aga kõik pask korraga taevast alla ,sest enne peitu pugenud väsimus lendab täie pasaga peale ja seda on veel juurdegi tulnud.
Sellised need esmaspäevad ongi . Tegelikult, mitte ainult esmaspäevad, kahjuks.
ja tuleva suve ees.. ma lausa nõrken.


TÜDIMUS, UNISUS AGA POLE HULLU , VIST

Sunday, February 7, 2010

Saturday, February 6, 2010


postitus tühjast-tähjast




Kuldkala asemel olen kinni püüdnud köha .

Imelik tunne ,kui hääl ära on ,sest seda juhtus viimati enne mandlite ära lõikamist.

Täna on laupäev, kuues veebruar - juba kuues päev aasta kõige lühemast kuust. Ma ei saa aru, mis jooksuaeg on olnud tolle aja noorperedel, et nii paljudel sõpradel on just veebruaris sünnipäev. Vaevu jääb mõni kuupäev veebruaris vahele, kus poleks kellelegi õnne soovida. Teistel päevadel on kahel või hoopis seitsmel inimesel sünnipäev. Niiet veebruari lõpuks on korraliku kopa ette visanud " palju õnne " fraasist ja rõõmsa näo tegemisest, peites enda tülpinud ilmet, sest enda sünnipäevani on veel piisavalt aega.


Koolinädalast ma üldse ei räägi, sest ma ei saa isegi veel aru, mis kuradi asi need 5 päeva toimus. Kogu selle aja võiks kokku võtta üli kirevates värvides lõbusa reklaamiga, mis järsku ekraanilt kaob ja elutelevisioon viskab ette virvendava pildi, mis peale kümmet sekundit paneb pea valutama. Ja sellist stsenaariumit umbes 25 korda.


Ma magasin kaua. Magamine on .. oeh jumal , milline tropp üldse suudaks ja üritaks sellist asja nagu magamine,uni ära seletada. Hommikul ( noorte mõistes hommikul, vanema generatsiooni arust kell 12 lõunal ) teed silmad lahti ja tänad kõikvõimast, et ta on Sulle lubanud nädalast kaks puhkepäeva ja Sa saad neist rohke aja kulutada puhkamiseks, ilusateks unenägudeks, sooja teki alla pugemiseks ja veel paljudeks pühadeks asjadeks. Mina igastahes olen vaimustuses laupäeva ja pühapäeva hommikutest, peaasi , et ma tõusen siis kui unematiga on ametlikult hüvasti jäetud - st. unest lausa tüdimus .

Siis sõin ja jõin suure kruusi täie kohvi, mille aur aknast piiluva päiksekiire käes nagu ajakirjast võetud " perfektse hommikueine " pildina tundus. Tegin paar asja, et ma ikka inimese moodi välja näeks ja läksin raamatukogusid vallutama. Algul Rääma ja siis PKR. Nende vahele jääv bussisõit oli täiesti traagiline. Kõige pealt jõudsin ma bussipeatusesse liiga vara ja nii ei jäänud mul muud üle kui hakata mööduvate ja kõrvalseisvate inimeste elust osa saama ( sest tänapäeval ei suuda enam ükski mats tänaval kõndides vaikselt oma asjadest rääkida..)

Kaks puhtatõulist rullnokka-ossi tõmblesid vahetpidamata ja kasutasid valjult vägagi meeldivaid sõnu , mis nii mõnegi vene tädikese minu selja taga imelikult pudikeeles sosistama pani (ma loodan,et ta loitsus nad ära). " Hõhõhõh, siis paned kaks päeva pausi ja saad mööda tatti hõhõhõ irw hõhõh täitsa p'tsis hõhõh mari hakkas ka blokkima ja ei saanudki tõnn kätte ju hõhõ t'ra lähme täna lauaka peale välja onja hõhõh " . Selline hea, rahulik hobuseirnumine oli ka peale igat lauset. Lõpuks võttis juba päris muigama, milliseid idioote ikka olemas on .

Bussisõit oli traumeeriv. Mingi titekärude edasi-tagasi,sisse-välja voorimine käis. Tõstaks siis käru sisse ja püsiks paigal sellega, mitte ei möliseks iga kõrval oleva inimesega, et kas nad peavad ees seisma ja aidata ei või. Pealtnäha need inimesed, kes abi vajavad, on tegelt ka sellised virisejad ja vingujad ( nt pensionärid, kes kohe ei suuda tühjas bussis ühte istet sinust edasi minna ja sihikindlalt just sinu kohta tahavad).

Siis olid veel järjekordsed vanaprouad , kes kohe ei suutnud paar minutit sädistamata olla ja kuna mina nende vahele kitsas bussis sattusin ,siis nad hakkasid üle minu õla küünitades vene keeles oma turu muljeid vahetama. Kui ma Postimajas bussist maha sain , oli mul kohe jõulude tunne! Milline õnnistus oli enda ümber õhku tunnetada ..

Raamatukokku läksin , sest vaja ajaloo olümpiaadiks ikka vähe asja uurida ka. Nii ma siis istusin lugemissaalis maha seitsme paksu Eesti ajaloo raamatuga ja mõtlesin endamisi , et on vähe neid, kes on suutnud enda elu nii keeruliseks teha ja "au" on olla üks nende troppide seast. Yai !

Sellest ma pigem ei räägi kui masendavalt palju infot mul saamata jäi ja ma pean sinna tagasi minema, aga ühe asja peale ma suutsin küll seal palju mõelda. Milline peab olema inimene , kes lausa igavalt valges karbikujulises hoones, haudvaikuses, prillid peas, asjaliku näo pähe teeb ja tema kinnisideeks on raamatute otsimine riiulite labürindis ? Vaesekesed, kes endale selle elukutse valisid (kuigi ma saan aru küll ,et neile endale meeldib) .



Ja tegelikult olen ma terve päev rahulolevalt naeratus näol ringi käinud. Ma ei vaeva end mõttega, et miks . Mida see teadmine küll muudaks?



ONE REPUBLIC - ALL THE RIGHT MOVES / SECRETS
GOSSIP - LOVE LONG DISTANCE
HANS ZIMMER , PEAL HARBOR SOUNDTRACK - TENNESSEE
ja ikka veel SNOW PATROL - SET THE FIRE TO THE THIRD BAR


xoxo, lifelovers

Tuesday, February 2, 2010

I wish it could be as sweet as on the picture

kell on 9:08 , suursugune arvutiõpetus !


Mis paganama mõte on tulla esimesse kahte tundi ja siin lõpuks lihtsalt istuda. Istuda selle vastikult kõrge ja pidevalt ära sõitva tooli peal ( * see on ratastega ), kui samal ajal saaks pehmesse voodisse ära uppuda, sügavale teki sisse vajuda ja ilusat und näha. Mis mõte noh ? Ja ikkagi umbes 9 meist, ka. mina, vedasime end kohale ja siin me nüüd istume, saame orkutist üledoosi ja teeme IT-vallas imesid - loome enda nimedega kaustu !


Informaatika on pehmelt öeldes mõttetu. Informaatika õpetaja, aga lausa tetra-aju-penta-vaba !



Ja eilsest nii palju, et ma olen põhimõtteliselt nädalalõpu nimel elanud, kodutöid teinud, trennis käinud, sundinud end ärkama, naabritele naeratama ja nüüd tekib juba tunne, et kõik see läks veega alla. Yai


Eile tegi õpetaja Tõniste teatavaks, et me oleme pasad ja hiljem täiendas end, et me oleme lausa pasad kuubis. See oli lausa omaette elamus- seda tema suust kuulda.


SIDE LÕPP,XOXO

Monday, February 1, 2010

Inimesel, pole aega olla väsinud, pole aega olla tüdinenud. Täistuuridel aina edasi.

Ma mõtlesin, et mina olengi selline, kellel see üks ja ainus suur hirm puudub ja nüüd ma sain teada, mis asi see on. Eile õhtul , peale Pearl Harbori vaatamist ( ma pole jummal teab mis ajast nagu kolme aastane tönninud, pisarad aina tulid ja tulid -Kats ja emps kohati lausa tundusid tundetute mannekeenidena mu kõrval )oli pea pulki täis ja enne kui ma end välja lülitasin, sain veel teki all sada mõtet peast läbi lasta ja mõned neist ka recycle-bin'i visata. Nii ma siis mõtlesin. Ma ei taha , et mu õde saaks vanemaks, saaks 18. Ma ei taha, et juuni kuu keskpaik aina läheneks, ma ei taha, et ma peaks millestki lahti ütlema. Tuligi välja- mu suurim hirm , on kedagi kaotada ja praegu kui mõelda edasi lähemasse tulevikku, siis tuleb neid kaotusi paari kaupa. Okei, ma ei kaota kedagi nii et ta nüüd vajub maa alla ja mul pole õrna aimu ka, miks ja kuhu. Lihtsalt kaugused tulevad vahele. Meetrites, kilomeetrites, minutites,tundides,päevades. Kui Kats aina vanemaks saab, läheb ta ühel hetkel kodust ära mujale õppima ja mis ma peale hakkan? Parem ärge fantaseerige edasi, mis ma siis peale hakkan. Kui ma pean O M A 9A'st lahti ütlema, millese viimasel ajal veel rohkem , nagu mehed autodesse ja naised klätšimisse, olen kiinduma hakanud, siis võib mulle vist juba psühhiaatria kliinikusse aja kinni panna.
Tuleb siis välja , et ma olen paras memmekas jah. Kena !
Aga seda ma kardan, ma kardan, et ühel päeval mul pole enam neid, kes praegu ja seda, mis praegu. Ma isegi ei taha enam suureks saada. Tõesõna, kannatan salaja pidutsemise ära , aga paneks või aja seisma, et arvud ei suureneks. ( NB - see võib vabalt ka minu mõni hetke hoog olla )
Aktuaalsemate teemade juurde ..
Kopenhaagenis murti mitu ööpäeva,non-stop pead, mida teha kliimasoojenemise vastu. No kuulge, te olete tropid ? Mõelge pigem midagi välja, kuidas me Katsiga Rabahalli jõuaks , kui terve tee peame tuisu vastu , nägu tuule suunas kõndima, tee kinni sadanud, kuskile astuda pole, nii raske on , et lausa naljakas hakkab. Seisime Raba ujula ees ja lihtsalt irnusime, pole võimalik kui tobe tunne see oli. Nagu mingi täielik jopakas vassid seal lumes.
Järeldus - ja ikkagi mulle meeldib selline wannabe-yeti stiilis enesetapp rohkem kui -12 ja "külmapühade paanika".
Õhtul koju tulles oli selline tunne, et jookseks läbi lume, mis pehmelt öeldes maja taga staadionil põlvini ja lihtsalt viskaks end lumme nagu vorst end pannile potsti pikali (aasta 2010 parima võrdluse auhind mulle). See sära ja sätendus ja puhtus ja lumivalge vaatepilt pani silmi pööritama - ilus. Lihtsalt imeilus .
POST SCRIPTUM - OOTAN PIKISILMI NÄDALA LÕPPU. .