Monday, August 2, 2010

ma ei kirjutanud vahepeal ,sest see blogi konkreetselt sundis mind juba tagant. oleks nagu mingi kohustus tekkinud,et koguaeg siia midagi kirja panna. siis tuligi pikk pikk paus kirjutamisse ja praegu on tunne, et ei oskaksgi nagu enam sõnu ritta panna. iga lause tundub nii lihtlabane ja.. ee tühine. vahepeal juhtus nii paljut, et mul olid vaat ,et elu kõige ilusamad paar kuud.
olude sunnil kolisin nüüd ära
www.kriska.tumblr.com
hoiatan, sealt ei tasu otsida mõttehiiglast

Arrivederci

Friday, April 16, 2010

No nii , 21.sajandi kool on nii kaugele arenenud, et siin ma istun, vene keele klassis, õpetaja arvutis ja teen blogi sissekannet. Õpetaja ise on .. keda huvitab kus?

Friday, April 9, 2010

KUI MITTE KOLMEKÜMNES, SIIS KAHEKÜMNE ÜHEKSAS KORD LÄHEB IKKA SEDA LAULU KUULATA .. JA JÄRJEPANU.

Thursday, April 8, 2010


There are three things in life, what are sure - death, taxes and making mistakes.
Other things are up to you.
So make them happen , make your life a quick but beautiful flash

Tuesday, April 6, 2010



Tänase päeva moto - don't be a bitch, bitch .



Mu kahele sõbrannale / klassiõele seostub sõnaga šokolaad, esimese asjana mina - how sweet is that ? Poleks arvanudki ,et mul on nii hea maine on .. magus ja puha !


Kuigi hommikul voodist ülessaamine oli ilmselt üks mu elu suurimaid katsumusi ,sain ma selle üüratu pingutusega hakkama ja siin ma nüüd istun , järjekordne argipäev selja taga.

Ei saaks öelda, et see midagi märkimisväärselt paremat oli kui esmaspäev, aga mingi mikroskoopilise positiivse külje ma suudan sellest leida.

Füüsikas tegime - peenet sõnavara kasutades - laborataarset tööd number üks ! Ühendasime juhtmeid, valgustasime maailma "ülisuurte" elektripirnidega ja kuigi ma kasutan nendes lausetes pidevalt " meie " vormi, pean ma nüüd tunnistama, et tegelt olid asjapulgad rohkem Cärola ja Kaidi. Mis me teised neid juhtmeid ikka ühendame, kui enda omadki on kuskil puntras ja lühises ?

Voltmeetriga otsustasime mõõta pinge asemel - mind ! Plaan oli mingit moodi voltmeeter ja mina ära ühendada, ning hakata siis minu volte võõtma ( kui te mõistate selles kontekstis " voldi " tähendust ? ) . Skaala näitas 3 ,5 volti ja kõik nõustusid , et talve hooaja lõppedes, pole mitte üldse paha tulemus. Nalja nabani .

Kuna kõigil on nädala algusest saati olnud üpriski raske leppida mõttega . et kool on endiselt möödapääsmatu must auk , keset lillelist aeda ( filosoofilises mõttes elu ! ) ja meeleolu on vastu maad ninali surutud, siis oleme mõelnud välja aina geniaalsemaid " emo fraase ! ".

Valik kuldseid sõnu : " I love tomato-war, cause then nobody knows , i am cutting my veins " , " I love eating lemon , because then nobody knows, that it's not because of the sour taste, and i actually have retardation in my face " , " I love swimming like a corp, because then nobody know i am actually dead " .. and so on . Ma ei proovigi siinkohal õigustada meie idiootsuse kõrget taset.


Kaheksandas tunnis, briti ajaloos ja kultuuris, olümpiaadi ettevalmistuses , vms , võtke seda kuidas tahate, kosutas õpetaja Kõks kolme musketäri ( mina,Kaidi,Liisa ) kohvi ja vastavalt päevamenüüle - seekord siis õunaga ! Kuna tema koostab see aasta olümpiaadi pinnisime me infot , mille kohta ta siis tööst küsib. Lõpuks lõi peas pirn põlema ja leidsime, et asjalik oleks hoopis meie kolme pildid töösse panna ja las Pärnu linna ajugeeniused siis arvavad, kes on pildil ?? All võiks olla veel ka küsimus : What's their biggest hobby ? Vastus on muidugit - W E B Q U E S T. - thumbs up for that lesson !


Trenn oli täna võrdlemisi edukam kui eile, aga siiski on mul sellest siiralt kõri auguni , kui mitte sellest juba ülegi. AGA ( alati on üks "aga" ) tuleb ära kannatada ja toime tulla.

Homme on klassidevaheline võrkpall peale tunde ja päev venib väga pikaks, aga see eest , ma loodan , väga kihvtiks.


Nüüd ootab mind giga-mega-hyper-super-RÄME kogus ühiskonna õpetust, seega ma pigem lõpetan .


Stay chill pals

Monday, April 5, 2010

Koolipäev oli mõttetu ja unine, trenn oli närvesööv, ilm on vapustav ja mul on veel nii natuke puudu sellest, et minust emo saaks.


Ilusat õhtu jätku

Sunday, April 4, 2010

"Would like to lay there, under the trees, on the soft grass, hearing your laugh"


Sellega võiks nüüd ju täiesti ära harjuda. Kolm päeva nädalavahetust. Nüüd tundub see nii tühine ja lühike aeg, kuigi enne ei teadnud ,mida sellega ette võtta. Ei olnudki vaja midagi ette võtta.


Reede , nagu sai eelnevalt mainitud, läkski perekonnasiseste tegevuste nahka. Selle väljendi kasutamine tundub vale, sest see jätab mulje, nagu mulle oleks see mingil moel vastu karva käinud. Vastupidi. Vanaema toitis meid kõiki jälle umbes kolme päeva jagu täis ja koos laua taga istudes ei saanud me vähema kui 4 käiguga leppida. Täts, kui perekonna stiiliguru ja moodsa maailma asjatundja ( tõesti on ), pakkus koduse hapukapsa ja kartul-kastme kõrval Proseccot(googelda!) , maasika viilud pokaali põhja uppumas , ja lauale vaadates nägi see koomiline välja , aga maitses üli hästi.Kui enam punn kah ette ei mahuks ja kõht on nii täis, et mulle konkreetselt tundus, et mul on 2 kuu rasedust, on veel nii palju head, mida süüa, seega pidi edasi pugima. Rääkisime jälle palju palju ja kõigest. Katsi autokool, vanaema sünnipäev, vanavanaema 100.sünnipäev ja 1.surmaaastapäev, tädil OFC Kroonika Seksikate pidu ( naeran ) ja väikest viisi minu lõpetamine kah . Veel tuli välja, et vanaema oli tätsile maininud - neil on vanaisaga kodus nii igavaks läinud, et peagi peab ikka selle uue koera võtma. Yai !! Pole midagi paremat, kui uus karvanäss meid ukse pealt vastu võtmas ja tervitavalt lõugamas. Tutsu saab endale järelkäija siis .


Lõpuks meelitasime tätsi veel meie juurdegi ja tegime üle pika aja ühe Scrabble turniiri. Ma sain täiega pähe ja isegi sõna "homod" tõi vaid 12 punkti.. täts sai enda esimese üle kaaluka võidu, mille järgi ta oligi tulnud ja Kats pidi leppima teise kohaga. Emps mürgitas meid enda juuksevärvi aroomidega ja nagu meile kohane.. tohutu pugimine jätkus Ojametsade pool.. ( pool tundi peale seda, kui kõik oigasid, et mitte midagi ei mahu enam ) Magama sain väga väga hilja.


Laupäeval ei teinud ma mitte midagi asjalikku. Teleka vahtimine, jäätise näost sisseajamine ja unelemine - pole asjalik . Ja ometi just eile õhtul , oli mul tohutu tung midagi siia kirjutada. Päeva jooksul, kus ma põhimõtteliselt ei saanud enda pähe sigitada mingeid asjalikke mõtteid ega muljetada enda päevast, sest see oleks lihtsalt haigutama ajav olnud, tuli mul pähe sadakümme ja pluss üks asja veel , mida jagada internetis .. ei kellegagi. . v.a. vähesed kõrge taluvuspiiriga inimesed, kes piineldes , ilmselt ka selle postituse lõpuni loevad.


Vaatasin üht filmi , kus tegevus toimus Inglismaal Londonis ja selle lähistel vanas lossis. Ma ei oska eriti hästi kirjeldada , mis seal kõik juhtus ja kellega, seega, kes tahab loeb kirjeldust kuskilt targast kohast, nt siit. Terve filmi jooksul jõudsin ma umbes 10 korda maailma teadlasi neada, et nad pole mõelnud välja ajasrändamiseks mingit süsteemi ja seda just minu jaoks. Ma nii nii väga tahaks kogeda seda sellest ajastust ja hoopis midagi teistsugust tollest ajastust ja siis hoopis kolmandat kuskilt kiviajast ja .. briti aksent on minu silmis kah vägagi kadestamistväärt.

KUI ma elaks sellises lossis ja kannaks neid liialdatud välimusega kleite ja mul oleks liigagi viisakaid austajaid ( sel ajal olid tegelikult kõik austajad liiga viisakad, aga keda huvitab, miks nad küll edasi ei lasknud ? ) , jalutaksin puude vilus paljajalu kastesel rohul ja vahiksin kõrgele pilvisesse taevasse, mis kohe kohe vihmaga maapinda kosutab ( ja seda väga tihti Inglismaal ) .. tunduks elu kui muinasjutt, sest seda ta ju olekski ,võrreldes aastaga 2011 , teksapükste , röökivate klassivendade ja täiesti tavalise korteriga rahulikus naabruskonnas.

Lisaks , inspiratsiooni võttes filmist , mõtlen ma tihti, kas oleks lihtsam pidada päevikut , pehmete , kreemjas värvi kaantega ja tavaliste, joonitud valgete lehtedega. Võibolla paberil ei tunduks kirjapandud sõnad nii .. tavalised. Silmi ei rikuks ma ka . .


See sama õhtu mõtlesin veel ühele ajuvabale asjale, mis õnneks ei puuduta enam ajasrändamist, küll aga aega ennast. Kui väga ma ka ei tahaks saada suureks, edukaks, reisida palju palju ja õnnelikku elu elada, ei kujuta ma ette ema,isa,õe harvemini nägemist ja üldse, kuidas ma nendeta ja veel paljude teisteta, toime tulen. Silmapiiril nagu haigutaks häving selle toimetuleku koha pealt .. mitte, et ma mingi suuremat sorti loodusõnnetus oleks , aga üksi tundub kõik raske , vähemasti veel praegu .


Nagu näha, ei tulnud minu plaanist - vähem või siis üldse mitte mõelda , mitte mõmmigi välja ja ma pean leppima paratamatusega. Ma mõtlen ja liiga palju .


Eile õhtul sai jälle hilja hilja magama , aga vähemalt täna varem üles ( kui pool kaks laupäeval ). Õppisin, tegin muid koduseid asju ja siis läksime empsi ja Katsiga meeste mängu vaatama. Kõik on vähemalt praeguseks korras, sest koht finaalis on kindlustatud ja iss on kodus väga rahul. Hea, et ka tema lõpuks rahul saab olla.


Muu ei huvita mind , ega ka ühtegi üksikut lugejat , seega ma lähen magama, sest homme ründab esmaspäev ja kool.


p.s. õppisin hiljuti vilistama ja igaksjuhuks, et mul ei ununeks , kuidas see asi käibki, siis vilistan , kui pähe tuleb ja sellega ma olen Katsi närvid lõplikult hävitanud. Andestust





With love ,

you know who

Friday, April 2, 2010


"..LIHTSALT "


Nüüd ühel hetkel mulle lõi pähe täiesti ajuvaba, kuid ometi nii tõetruu mõttevälgatus. Mõtlemine, kui selline ajude ragistamine, segadusse ajav asjade analüüsimine jne jne , on mulle ilmselt toonud rohkem kahju kui kasu. Märkimisväärset kasu on näha ainult tunnistusel, sest seal need viied istuvad, mugavalt lösutades. Kahju aga laiutab kasvõi siis, kui ma suudan end nii kaugele ajas juba edasi mõelda, et kõik , mis pole veel juhtnud, võibolla ei juhtugi , tundub reaalsem kui kunagi varem ja mul on põhjust nutma hakata. Nüüd ma ei viitsigi , ei taha kah , mõelda.


Siis veel teine asi, mis mulle mõne päevaga on kohale jõudnud ( kuidas ma küll varem ei ole suutnud neid asju enda jaoks selgeks teha ?) . Elu , kui selline kulgev tsükkel koos oma heade ja pahade külgedega , igatsetud mälestuste ja oodatud sündmustega, pikk kuid tegelikuses väga lühike ja kiiresti mööduv aeg , on täpipealt nagu Ameerika mäed. Istud oma vagunis ja saad sõidu ajal ekstaasi tohutust kiirusest, ärevusest, kõrgustest. Siis jälle tahaks maha tulla poole sõidu pealt, tülikad kaassõitjad või hirm järgmise suure languse ees - ebaõnnestumise. Nii ta käibki, üles ja alla, taevasse ja kõvale maapinnale. Sa võid ju ühele asjale rohkem keskenduda, nt. ainult headele asjadele, kuid ühel hetkel annavad need halvad ikkagi tunda.

Viimasel ajal annab tunda, et just neid heasid "kaassõitjaid" on vähem , kui oleksin arvanud. Selliseid, kes on tõesti sõbralikud,head, siirad ja lihtsad. Mõistagi seesmiselt. Ja nüüd mõned neist inimestest on otsustanud / otsustamas järgmise sõidu peale minema, minu kõrvalt lahkuma. Ma olen täielik ebard, kui ma sellist asja pahaks panen. Kõik ju püüdlevad oma unistuse poole, aga nii raske on sellega leppida.

I am going to miss them so much, that it will hurt.


Eile tulin koolist lausa ringiga koju. Tulin neid vanu teid pidi, kust sai käidud siis kui alles esimeses klassi juntsu olin. Nüüd käin kooliteed tülpinud sammuga,kiirelt, ringi vaatamata, lühemat teed pidi, peaasi , et tundi hiljaks ei jää. Tulin mööda neid teid, päike selja tagant kukalt soojendamas ja mina sulavee lompide eest põiklemas. Asja tegigi toredaks see, et aega oli ja ei pidanud kiirustama. Oleks mul rohkem aega, käiks ma ilmselt palju palju rohkem niimoodi jalutamas. Alati võiks ju selle aja leida. Kust küll? Teine puudujääk selle toreda idee juures on see - ma arvan, et kui ma oleks paar korda tund aega kuskilt varastanud siis järgmise tunni varastamiseks, tunneksin end ma liiga üksikult ja oleks vaja kedagi , kes minuga koos oleks nõus enda rutiini murdma ja lihtsalt j a l u t a m a . Arvata on ,et ma ei näe praegu mitte kuskil kättemerd .


4.veerandi esimene nädal on möödunud jälle LIIGA kiirelt ja ma olen JÄLLE täiesti läbi. Kui uneaega ei ole puudu, siis on pea laiali otsas, kui und napib siis on peas vähe selgem ja pilvitu. Kuidas kunagi, praegu on peas kõik täiesti sassis. Kõik selle mõtlemise pärast ma arvan. Miks küll ei võiks olla inimestel mingit tunnet , mille järgi talitleda ?


Praegu on meil käsil tõsine lõpureisi diskussioon. See,et me oleme umbes 7 varianti juba välistanud ja pole ikkagi ühtegi asemele leidnud, teeb meie klassist maailma kõige kontrastsema klassi ilmselt üldse. Kõik tahavad nii erinevaid asju, kuid ometigi nii sarnaseid. Üks on kõigil kindel - need paar päeva peame olema ninapidi koos ja viimasest viimast võtma. Kuna poisse on klassis 22 ja tüdrukuid vaid 12 siis tahest tahtmata suruvad poisid tüdrukute nõudmised maad ligi , isegi siis kui meil on klassijuhataja tugev poolthääl ( kui te vaid seda vaidlemist näeks, see on täiega hilarious ). Praegu on analüüsimise all minek hoopis kuskile saarele ja seal 3 päeva pagenduses olla ja saar pea peale pöörata. Kuigi õpetaja seda nii ei mõista, siis 34 lõpetaja peas sellised mõtted tavaliselt keerlevad. Umbes nädala pärast peaks selge olema , milline saar rünnaku alla jääb ja kusjuures isegi mul on oma lemmik olemas ( kergitan kulmu ).


Varsti peab veel organiseerima hakkama lõpukingitust õpetajale ja see peaks olema midagi väga erilist , aga mul pole aimu ka mis ! Võiks olla keegi briljantse ideega ja mind valgustada. Aitäh.

Siis on veel varsti lõpukleidi jaht, mida ma ei suuda ära oodata, sest see pole mitte mingi lihtne ost, vaid kui mind,empsi,Katsi ja tätsi Soome peale lahti lastakse, tõotab see suuremat naermist kaheks päevaks !


Kuna munadepühad venitavad nädalavahetuse ekstra pikaks, pole mu aimu ka , mida teise poolega sellest ette võtta. Ma lihtsalt ei oska vist vabalt võtta. Täna lähme muidugi vanaisa-vanaema juurde ja seal teeme kõiksuguseid asju koos ja õhtul vaatab , mis edasi saab.


Tegelikult , kui ma juba kirjutan ,siis mul oleks ilmselt veel sadakümme elust enesest asja siia kirjutada. Aga vaevalt , et see mulle enam aasta pärast huvitav lugeda oleks... Ja kui olekski, siis ma lihtsalt ei taha kõike ka mäletada , mis ja kuidas ma mõtlesin. Nii nende blogi ja päevikute pidamistega on , kui hiljemalt aasta pärast loed on naerupisarad kerged tulema.



PÄIKEST TAHAN ROHKEM KÕRGEL TAEVAS SÄRAMAS NÄHA


p.s. loodan,et Cärola on nüüd rahul, sest eelmine kord ta ei olnud rahul ainult mõne minu kirjutatud reaga. Nii ta vähemalt väitis :)

Tuesday, March 30, 2010

SIIT-SEALT
Täna , kui kell oli kohe kohe neli saamas, jalutasin koolist koju ja mu elu sai uue mõtte. Päike säras taevas. Mida veel tahta noh ?
Mul on kevad südames, peas ja igalpool , isegi nabaaugus. See lõhn, soojus, lindude laul, kanalisatsiooni aukudes lõputu vulin ja minu hiiglama suur tobe, kuid siiras irve. Kevad rokib !
Õpetaja Redik on olnud meie muusika õpetaja kõik need üheksa pikka aastat ja eile muusikas ta ütles mulle " Kristiina ,Sina oled ju klaverit mänginud ?" .Kust paganama mustast,sügavast,lõputust,teadmatust august ta selle info välja võlus ? Vahva, et ma isegi Koerapolkat ei oska klimberdada .
Ema tuli trennist koju paberiga, mis kandis endas edasi meie jumaliku planeedi suurimat sõnumit. Tegu oli tunnistusega.. minu emast on nüüd , 360 km läbimisel , saanud Meistersõudja! Kõlab kuradi uhkelt.
Kui kõik ütlevad jah ja astuvad Ülejõe Gümnaasiumi 10 A klassi, aastal 2010/2011, siis saan mina endale 2 nimekaimu ja ühe põhimõtteliselt identse nime. Kolm Kristiinat ja üks Kristina.
Nicole Scherzinger on minu jaoks olnud globaalne mega-tibi, aga laul " Just say yes " on lihtsalt haiglaselt ilus. Supper !


Teisipäeva õhtuks on mul tõsine rutiin, ma hüüan mõttes appi, ma tahan ära siit.

Monday, March 29, 2010


Sunday, March 28, 2010

Ain't no stressin'


Trummipõrin.. see on minu sajas postitus. Ma ei tea, kas sellel üldse tähtsust on , aga vähemalt k õlab uhkelt, seega mainin ära.
Arvu 100 on alati ülistatud igatpidi, seega kirjutan kah ilusatel teemadel.

Vaheaeg ongi põhimõtteliselt otsakorral, sest viimased 8 tundi ei vääri nimetust ' vaheaeg '. Need tuleks nimetada - 8 tundi ära harjumaks mõttega, et hakkab jälle see pull pihta..
Need on selle õppeaasta viimased taolised 8 tundi. Algab neljas veerand, lõpuveerand ,kõik seostub ainult lõpuga. Praegu tundub tore küll ja silmad põlevad peas,aga ma olen suhteliselt kindel, et varsti on mul nutt lahti ja jonnin nagu väike titt.
Vaheaeg kulus trennile, sisseastumiskatsetele, trennile, sisseastumiskatsetele.. a ja vahepeal sain veel tubli koguse puhata ka. Ma ei mõtlegi selle all ,et hommikul kaua magada, vaid seda , et sai vaheldust. Seda oli ilgelt vaja, sest paar päeva veel kolmandat veerandit ja mina oleks sussid püsti ka visanud.

Sütevakasse sain sisse, enda kooli ka ja siis hakkas terror pihta. Õde on mul alati olnud anti-süte, kas või juba sellepärast, et ta saaks mind rebaseks ristida uue õppeaast alguses, emaga oli võimatu suhelda, sest peale seda, kui olin sütevakasse vastu võetud, tundus , et ta mõtles sellele mis tema tahab, mitte mida mina tahan. Isal kipub üldse meelest ära minemast, et üheksandas klassiski käin s.t., et ka temaga arutamise võimalus langes ära. Ja siis veel need õpetajad, kes ainult sisseastumiskatsete ajaks digimuutuvad tallalakkujateks, ülejäänud 8 kuud ootavad nad , et meie seda oleks. Terrorist sai error , aga ma otsustasin ära , et jään Ülejõele, enda asja ajama. Kuigi ma ei saa ilmselt aru, milline võimalus mulle anti Sütevakaga, õigemini , ma ise lõin endale selle võimaluse, ei leia ma suurt midagi kahetsemisväärset, kui ma juba ette tean, et mul tuleb ÜLI kõva klass enda kooli.
Neljapäeval oli Liisa sünnipäev !! Panime Silviaga oma võlud - idiootsus ja julgus - mängu ja tegime talle sünnipäevaks video, mis oli ilmselt ajuvabam kui "Vaprad ja Ilusad" (täiesti naeruväärne võrdlus).Sünnipäev iseenesest on alati väga oodatud, sest on jälle põhjust pidutseda. Seekord oli põhjuseid lausa lademetes ja hommikul ärgates oleks soovinud , et neid vähem oleks olnud. Aga väga väga maru oli ja eriti lahe on see, et võtsime väga paljud asjad filmi ja tegime püha-kokkuleppe, et 10 aasta pärast vaatame seda kõik koos naerust pisaraid valades.
Mis meile veel selgeks sai, et Bailas on üks väga tähtis kaart puudu - Taarakunn - taarakunn on kaart, mille võtnud inimene, peab hommikul taara likvideerimise enda kanda võtma. Vot nii !

Hommikul kui neli vapramat, kes olid ka ümberasumisele sünnipäevalapse juurde jäänud, mõtlesin ma küll, et ma ei virise enam kunagi oma elu puudujääkide üle, mulle on niigi palju antud. Soojade tekkide alla peitudes ,vahtisime akendest välja, sinises taevas särasid päikesekiired vastu, mängis "Fireflies" ja "Wonderwall", rääkisime kõigest, mis pähe torkas, ja sinna oleks võinud veel kauaks,väga kauaks lebama jääda. Super super õhtule pani punkti ülim hommik. Mul on lihtsalt maailma kõige ägedamad sõbrannad . .

Eile oli Port-Arturis "Noormood" , mis oli väga äge ja nii mõndagi asja oleks enda selga tahtnud. Eriti hea on mõelda, kuidas need noored on sellesse kõik oma hinge pannud ja hullupööra vaeva näinud. Thumbs up ! Lisaks nägi palju palju tuttavaid, mis oli minu jaoks eriline boonus. Õhtul oli sugulase sünnipäev, ja kuigi see tore tädike, kes alati väidab " ei tule palju rahvast.. väike istumine kõigest " , oli sugulasi murdu ja jälle võib tõdeda, et mul on pöörane suguvõsa. Nii hea oli näha pisikest Carmenit ja Fredi, ja kui see nüüd kõlab vanamoeliselt, siis andestust - aga küll aeg läheb kiiresti ! Alles nad olid nii pisikesed. Õhtu koomikuks osutus salapärane Onu Valter, keda ma enne ei ole näinudki ja kes ei hõljunud mitte pilvedes ,vaid oli lausa universumisse rändama läinud. Alkohol teeb imesid.


Ma võin enda vaheaega lugeda ülimalt õnnestunuks.

Tuesday, March 23, 2010


There are things, what happen, without us even considering them. We haven't had the courage to think of these things , we haven't even thought the possibility of these things.
In that point we can say - life happened.

In some way, it happened to me last night.
I want to feel it


Rändame ajas tagasi ja jõuame selle punktini , et ma unustasin rääkida võistlustest reede-laupäev. Rakvere , B'klass II f . Muidu läks väga hästi , viiest neli võitsime ja kuigi ma vahepeal ei saanud üldse aru kus ma olen ja mis käkki ma kokku keeran, siis õnneks see oli mööduv faas ja ma võin endaga rahule jääda. Terve võistkonna pahameeleks, ei suutnud me taas narvakaid nutma ajada, palju jäi isegi puudu kõrgema klassi närvitsemisest. Järgmised võistlused proovime uuesti, nii kergelt me juba alla ei anna.


Väga eredad mälestused jäid seekord saalist. Mulle jääb siiani väga mõistmatuks , miks neile valmistas esimesel päeval juba vaheseinte allalaskmine raskusi ,sest nii lambad nad ei saanud ju ometi olla, et nad lihtsalt ei tulnud selle peale ? Teisel päeval nad siiski said selle eneseületusega hakkama. . aga nad lihtsalt pidid selle heateo kompenseerima, millegi halvaga ja selleks oli väga kleepuv põran täpselt servimiskoha peal. Eelmine õhtu oli saalis korvpall ja ma ausõna saan aru, et võit oli tore ja uskumatu ja meeliülendav tunne, aga selleks ei pea saalis šampust lahti tegema( eriti siis kui seda läga ei suudeta järgmiseks hommikuks ära koristada ) . Nii ma siis läksingi servima, kaheksa sekundit aega, hakkasin juba palli õhku viskama ja järsku ma jalg jäi kinni, vahetasin kohta ja kaheksa sekundit sai täis! Ma oleks võinud tol hetkel seinast läbi joosta suure vihaga ..


Õhtul otsisid seitse näljast Rakvere linnast friikartuleid või burgerit. Piirasime kaks väikest poissi sisse ja küsisime, et kust me leiaks selliseid söögikohti. Me pidime ikka väga hirmuäratavad välja nägema, sest nad võtsid käest kinni ja üks hakkas meile kategooriliselt valetama, et me neid ometi rahule jätaks. Tegelikult olid nad lihtsalt niiiiiiiii armsad !


Peale söömist ei suutnud keegi meist end liigutada. Minul isiklikult oli küll selline tunne, et ma oleks võinud terve öö seal laua taga veeta. Jalad pole veel kunagi niimoodi valutanud. Tundus nagu oleks meie jalad sõlminud mingi salajase pakti, et täna õhtul me enam neid maast lahti ei saa. Ausõna noh . Siiski imeväel hakkasime me "kodu" poole sammuma, Kaisa ees dirigeerimas kus suunas minna. Minu ja Laura vaimustus oli suur, tal oleks nagu Google Maps sisse programmeeritud.


Ma olin üks vähestest , kes öösel sügavalt magada said. Kuigi narvakad tramburaitasid üks korrus üleval pool nagu oleks seal üldtantsupidu aset leidnud , tuli unemati ilusti külla.


Laupäeval peale lõunat hakkasime koju sõitma. Milline luksus oli 2 tundi jutti ühe koha peal istuda.Kokkuvõttes elasin ma need kaks päeva üle, sest tüdrukud, võistkond ,kellega ma seal olin.. lihtsalt rokivad. Ei väsi kordamast, et just võistkonnal on minu jaoks tähtis roll mängida filmis " Kas ma elan järjekordsed võistlused üle ? ". Tavaliselt see film lõppeb alati hästi .. ja just nende pärast.

Sütevaka vestlusel küsiti ka minult, et miks ma just võrkpalli valisin ja tantsimise juurde ei jäänud. Nii spordis kui ka muus elus, olen ma tegelikult täiesti haletsusväärne indiviid. Ma eelistan alati kellegagi koos midagi teha, kui olla üksik üritaja. See tunne, et kõik koos on midagi korda saadetud, ühiselt, tähendab mulle midagi vau'd ! Muidugi on asju , mida teha üksi ja millest üksi rõõmu tunda , neid on isegi palju , aga kui ikka võimalus on, saab koos kiiremini ja kergemini , lõbusamini.


Eile oli Esmaspäev. Väga väga hea päev. Päike säras kõrgel taevas ja irvitas lumehangede üle. Vee vulinat kanalisatsiooni aukudest oli kaugele kuulda. Palju soojem oli .

Kui vestlus oli läbi , läksime Liisaga shoppama. Ma ei suutnud vastu panna, ostsin endale veel ühe paari teksaseid + särgi. Ma lausa kartsin emale öelda, et jälle üks uus paar ,aga ta ei kasutanudki fraasi " sa oled segane või ? " ja nõustus ,et väga ilusad püksid. Pärast käisime empsiga korra arsti juures ja mul oli terveks päevaks nii hea tuju , et kodus Kats küsis, kas mul on midagi viga. Pingelangus või midagi ? Tegelikult piisas päikesest, et ma rõõmurull2010 oleksin !

See , mis täna õues toimub ajab jällegi südame pahaks ja pea valutama ..
Õhtul on trenn ja siis peab kordama homseteks Ülejõe katseteks.


With love ,

you know who .

Sunday, March 21, 2010

Leidsin endale uue elumoto, õigemini samastasin end paksu kiisu Garfieldiga .


LOVE ME , FEED ME , NEVER LEAVE ME .

On ju tõetruu ? Täitsa sobib mulle ..
Väga tahaks siia kirjutada üht-teist , siit-sealt ,aga ma olen täna liiga palju mõelnud, et pikemalt normaalset ja arusaadavat teksti siia sigitada. Täna nimelt oli Sütevaka ainetest ja pidin kohe peale seda kirjandi järgi tegema ja kui ma siis lõpuks sealt nelja seina vahelt välja sain olin täiesti läbi. Üks suur sõõm värsket , niisket õhku tõi veidikenegi selgust pähe.
Katsetest nii palju, et ainetestid oli totaalne häving. See kord jääb mulle nüüdseks meelde sellisena - hetk, millal ma tundsin end elu jooksul kõige lollimana. Ilusad mälestused, kas pole. Minu lohutuseks polnud ma ainus ja inimesi , kes silmi pööritades klassist lahkus oli teisigi. Hurray ?
Kirjand oli nagu ikka. Ei olnud suurt põdemist ega midagi, sest ma leian , et kui neile ei meeldi mis ma kirjutasin, siis nii lihtsalt ongi ja kahju on kui nad sellest mõtet ei leia. Kas ma siis peaksin kirjutama teemal " Poisid, pange pintsakud selga !" .. see kirjand tuleks täielik loogika pomm.
Kirjutada oli muidu kerge ( nagu tavaliselt ) ja aega oli lausa tapvas koguses. Kusjuures andis tunda, et minu blogi pidamine, on kirjutamise mõttes väga palju mulle juurde andnud. Hurray vol 2 !
Mõnikord olen ma liiga väsinud, et üldse mõelda ja sellistel hetkedel mind isegi ei huvita enam see. Loobun ajutegevusest eneselegi märkamata.Ja siis .. olen ma märkimisväärselt vastik. Ütlen asju, mida ei mõtle, viisil mida ei taha. Seega thank you Almighty, et ma siiski suurema aja elust olen homo sapiens!
Lõpetame positiivsete mõtetega - suur sula on saabunud - viimaks .

KINGS OF LEON - MILK

Tuesday, March 16, 2010

Ma tahaks , et mul oleks sama nakatav ja lahe naer kui Kaidil.
Sa oled lihtsalt uskumatult lahe noh. ( ja ma siiani avastan seda )

I think it took my soul


Ma pole kuskile kadunud. Ma pole isegi kõige suurema tahtmise juures seda üritanud. . edasine kadumisest oleks k a o s .Ma lihtsalt olen nurka surutud,hõivatud,programmeeritud magama,õppima,treenima,sööma ja uuele ringile. Lühidalt , no on kiire noh.

Eelmine nädal ma mõtlesin vähemalt 6 korda päevas, et kust ma leiaks selle aja, millal istuda sellesse vägagi mugavasse kirjutuslaua tooli ja kasvõi ühe sõna blogisse kirja panna. Olukord oli lootusetum , kui esialgu tundus, seega ma ei jõudnudki siia tooli eriti tihti. Kui just ekooli ei olnud vaja põigata..


Täna ma sättisin end siia tooli , braavo ! Avasin kohe blogi ja tundus lausa, et minu postitused olid kängu vajanud ja kortsu läinud. Endale tundub küll ,et nii nii kaua pole ühtegi mõtet kirja pannud.


Eelmine nädal oli naistepäev. Pidin pettuma. Egas ma ei oodanudki midagi erilist, ma ei panustanud isegi millelegi keskpärasele, aga isegi see jäi tulemata. Seega, alates sellest aastast ma suhtun naistepäeva kui igasse tavalisse argipäeva, peas väikene , lihtne, kuid eriline mõte, et see päev on pühendatud maailma kõige keerukamatele kuid imelisematele elusolenditele. Meile naiskad.

Kolmapäeval käisin Sütevakas vahetusõpilaseks. Poleks arvanudki , et see nii kihvt saab olema. Kuigi selgus, et mind polnudki tegelt n.ö "listis" ja mind võis pidada loomulikuks kaduks, lahenes olukord siiski. Helery "lapsendas" mu ja kuigi terve päev ta tunnistas endale, et miks küll , ta võttis kaks lapsukest enda kaela ja ei jäänud koju aastatööd tegema.. mul oli küll heameel. Eriti, kui ta vaimustus mu painduvast,roosast,läbipaistvast joonlauast ning lõi selle ja enda pea vahel märkimisväärseid kontakte. Lihtsamalt öeldes, peksis seda endale vastu pead. Tunnid olid sellised, nagu olin oodanud, kuigi inglise keeles pidime Eva-Kaisaga leppima !rämedate! briti kollaste ajakirjadega.


See sama päev pidas Doris Kareva loengu Sütevakas, mis oli mõistagi mulle,vahetusõpilasele, boonuseks. Ta rääkis emakeelepäevast, emakeelest ja kõigest muust , mis asjakohane oli. Tuleb tunnistada, et vahepeal oleks olnud küll vaja külma dušši näkku , et silmad ei vajuks lõplikult kinni , aga enamuse ajast siiski kuulasin imestusega. Imestusega , sest oli lausa kummaline kuulata , kuidas üks inimene valib igat enda sõna, mis ta ütleb, teised aga loobivad lihtsalt tuulde neid. Kuigi ta tegi piinlikult pikke ja tüütuid pause, korvas ta need kõik õigete sõnadega.Tema jutt oli liialdades , täiuslik. ( uskumatu, et ma seda sõna kasutan). Küsimusele, mis on tema meelest lemmik sõna eesti keeles , tuli vastus lihtne - armsama nimi. Lihtsalt armas.


Ülejäänud nädal oli piinarikas, nagu ikka , ja ei vaja oma igavuse tõttu kirjeldamist.

Reede õhtul trenni lõppedes vajusin ma lihtsalt mööda saali seina alla ja mõtlesin ,kas täna ikka on reede, nädala lõpp ? Minu õnneks ei olnud ma tol hetkel vaimselt ebastabiilne ega puhtahull , vaid oligi reede õhtu. Terve nädalavahetuse olin ma kodus. Selliseid nädalavahetusi on ka vaja. Tegime empsi ja Katsiga koristuspäeva, küürisime,kraamisime ja päeva lõpuks kõik aevastasid. Pühapäeval oli tõsine lugemis-maraton, sest esmaspäeval oli Toomas Nipernaadi raamatukontroll.Muidugi käisime Lindas ja nii nii hea oli üle ~ kuu aja tätsi näha. Vahepeal oligi tunne, et keegi on nagu kaugel, kuskil ära ja puudu. Üks negatiivne külg oli ka kusjuures seekord vanaisa-vanaema juures käimisel - kõik me läksime näost lausa vikerkaare värviliseks tema Tai pilte vaadates. (nota bene- endiselt tahan soojale maale .. ja seda tahan umbes 272 päeva aastas)

Täna on teisipäev, 16.märts. Juba märtsi keskpaik.. aga lund on endiselt oksele ajavalt palju. 2010nda aasta "Teeme ära !" peaks olema lumesulatamis aktsioon. Midagi sellist, et mängu tuuakse föönid,kehasoojus ja muud äärmuslikud võtted selle läga likvideerimiseks.


Koolis on muidu nagu koolis ikka on. Raske,talutav,väsitav - eraldi,läbisegi. Praegu on suur osa inimesi koolis Ott Sepa ja Märt Avandi laialdaste mõjutuste all. Palju pole puudu sellest, et suurematel fanaatikutel oleks silmad surra-murrad(teate küll,siiruviirulised noh) ja keskel oleks kirjas Lovely Boyz või Homme18. Tuleb ju tunnistada, et " pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010 " oli geniaalne ja kõik need maru naljakad pila-lood on siiski kaasahaaravad ja kummitavad vahet pidamata. Näiteks minul on terve päev peas korduse-nupu all käinud " kellena näisid sa teel ... ". Imelik hakkab juba. + tehke mis tahate, aga mulle täitsa meeldib Malcolm Lincoln - Siren.

Kui see nädal ära lõppeb ,algab vaheaeg. Vaheaeg tähendab trenne,sisseastumiskatseid, inglise keelt ja natuke ka vaba aega. Sellepärast jätab see mind suhteliselt külmaks. Kohati lausa jäiseks. Ainuke märkimisväärne boonus on pikemad unetunnid. Hurray !

Märgiksin ära, et praeguseks on minu list pealkirjaga- " õpetajad, kes käivad lolli juttu ajamas sisseastumis katsete kohta ja soigumas, et ma ikkagi .. " on saanud uue liikme ja praeguseks on neid umbes 7 . Tubli tulemus !


Ma ei arva, vaid ma tean , et homme tuleb samuti kiire päev. Parim viis selle mõttega leppimiseks on lihtsalt magama minna ja aju automaatsele puhastusrežiimile panna, igast s*tta koguneb sinna ikka päevaga.


SEE YOU

(teadmata kuupäevani..)

Sunday, March 7, 2010

Ma ei pruugi paljusid asju teada ja ma võin ka väga ebastabiilse inimese mulje jätta palju rääkides, aga ühes ma olen kindel. Kui ma enda unenägudest raamatu kirjutaksin , saaks sellest good-better-best-seller! See aga pole võimalik. Kuidas saakski kõik meelde jääda, kuidas oleks võimalik leida piisavalt palju ja piisavalt õigeid sõnu ,et täpselt samasugune kujutluspilt tekiks nagu mina sügavas unes näen. Idiootne, kuid tore mõte.

Magasingi selle tõttu hommikul vähemalt üheni, sest igakord kui ma silmad lahti tegin, sulgesin need veel kiiremini. Oli vaja edasi vaadata noh.

Kaks nädalat veel ja siis on väljateenitud.. puhkus ? No ei , võistlused, sisseastumiskatsed vaheaja alla küll ei käi. Aga mul ausalt öelda siiralt suva juba, kui mind juba orjastatud on ,siis ma ikka olen hea ori.

Vaheaja lähenemise sümboolika ( ma lihtsalt pidin selle sinult rottima Cärola )

Puhkusest rääkides tahaks reisile. Meeleheitlikult tahaks. Istuks lennukisse, sõidaks sooja-paradiisi ja naaseks, kui lumehunnikud on veelompideks digimuutunud. Awesome.
Eestil polegi suurt midagi viga, aga enne kui ma pean silmitsi seisma siinse suvega, millel ( nagu me kõik teame ) on vastik komme käkki keerata, naudiksin non-stop päikest ja selget taevast.



Pea on täna kahtlaselt palju valutanud ..

Saturday, March 6, 2010

Battery running low



Nädal aega on möödas sellest, kui ma viimati kirjutasin. Ma olen pähe mingile " jäta meelde " kettale kõik salvestanud, aga nii palju on meelest läinud. Mul lihtsalt polnud aega.
Nädalavahetusel võistlustelt tagasi tulles oli võimas tunne. Teadmine, et " wow mul pole nüüd terve nädal ainsatki võistlust " on ikka küll täiesti ülemõistuse võimas. Küll on kahju, et järjekordse nädala pärast tuleb selle teadmisega hüvasti jätta .


Nädala alguses võtsin ma endale ainult ühe eesmärgi. Seda võib kutsuda isegi millekski muuks kui eesmärgiks. Ma lausa tahtsin seda. Tahtsin, et ma suudaks ilma pikema (2-3h) venitamiseta kirjutuslaua taha istuda ja seal korraga vähemalt tund aega püsida, et ma vähemalt natukene teeksin korralikult kodutöid. Tehtud. Ma hakkasin uuesti isegi füüsika konspekte tegema. Beat that!
Kuigi ma seda endale ei tunnistanud siis alateadvuses ma proovisin kõigest väest trenni vältida. Kuigi see mul väga hästi välja ei tulnud, elasin kolm korda nädalas pooleteist tundi üle ja seda suurema virisemiseta. Mulle lihtsalt ei läinud eriti korda.


Kool on talutavam kuigi tüdimus on mõistagi peal. Selle tüdimuse võib ilmselt liigitada kooli ja trenni ühise tulemusliku koostöö alla - teha ühest ( tegelt ma pole raudselt ainus ) normaalselt noorest inimesest ebanormaalne maeiteamisasi. Reede õhtuks ei tule lihtsalt enam sõnad suust välja ja sinuga lausa õiendatakse , et sa tugitooli hilisõhtul magama jääd. Vähemalt minu ema õiendas.
Mainimist vajab see, et kehalise tunnid lihtsalt r o k i v a d viimasel ajal. Viigimäe ja Veiks on aru pähe võtnud ja lasknud viimaste tundide ajal segavõistkonnad teha. See on omaette vaatamisväärsus kui klassivennad teevad kolmese bloki + 1 ( kusjuures see neljas hüppab teiste selja tagant ), Bertil mängib peaga ja enamus teistest panevad vahelduva eduga segast. Sellisest " kõrgema liiga " mängust ei saa mul mitte kunagi küllalt.


Aasta või paar tagasi käisin esimest korda Cosmose kontserdil. Mul oli veel 3 kuud täiesti haiglane ekstaas ! Neljapäeval käisin uuesti. Mis te ise arvate,et kas mul mängib juba mitmendat päeva järjest nende plaat ? Praegu ? Correct . See kontsert oli täpselt selline nagu peab. Selline, et ma pärast toolilt püsti kargaks üksi ja käsi kokku lahku paaniliselt lööks ( õnneks teised liitusid ). Peale suurepärast kontserti on nii ,et kui autosse istud ja raadio mängib mingit Ithaka Mariat siis otsiks nagu kuskilt oksekoti. No ja ma otsisingi. Kontserti esimene pool viis mu täielikku transsi. Kontserdimaja ülimugav tool imes mu tasapisi endasse ja pea läks mõtetest tühjaks.Toimus 30 minutiline paast mõtlemisest. HALLELUJAH ma ütlen. Teine pool oli vähe elavam ja mu pea käis koguaeg tobedalt nõksudes kaasa. Naerda sai ka palju ! VT SIIA



Neljapäev iseenesest on alati täielik peksupäev, sest kui koolist koju jõuad on tunne, et tahaks karjuda " pange mulle kirst valmis ja hauatahvlile võite graveerida täisnurkse kolmnurga ja reaktsiooni võrrandi ". Tegelikult on see tunne juba 5 minutit peale esimese tunni algust.. Sellepärast oli üks tubli annus Cosmost neljapäeva õhtul täistabamus.

Reede.. see sõna juba paneb muigama. Selle päeva puhul ei teagi kas nutta või naerda. Nutaks ,sest toss pole isegi enam väljas , vaid seda üldse polegi ! Naeraks, sest see on kooli nädala grand-finale. See reede oli vägagi talutav ja päiksekiirte saatel võisin ma rõõmsalt koju minna. Saigi läbi ..
Ai ups, mitte veel. Reedene trenn on täielik pain-in-the-ass !! Kust ma peaks selle viitsimise võtma ja maisse halli ronima ? Siit eksisteerivast universumist seda igaljuhul ei leia.. kui sa just pole ebanormaalne inimene aka Kristiina,Kaidi jne .. Me leidsime selle kuidagi ja ootasime " piki silmi " Kaevu bussipeatuses "maailma kõige tühjema " bussi 14 suurejoonelist saabumist. Miks see suurejooneline on ? Sest bussi mahtumine on suurejooneline sündmus.
Selle aja jooksul kui me spordihalli jõudsime tuli meil : 1. mõistada miks kaks väikest poissi teistelt täiega klobida said
2 .miks need poisid meiega hiljem vestlust aretasid
3. miks me küll vene keelt ei oska ?
4. mida kuradit nad meile ütlesid ja kas nad tõesti ütlesid meie kohta - tõi lesbi ?
5. ära joosta nende samuste poiste eest
See oli mul esimene kord kui ma väikeste vene poiste eest põgenesin. I think I can tick this point in my do-do list.

Trenni me jõudsime ja nagu arvata võis , hingasin ma hiljem veelgi kergemalt. Sain selle asja kaelast ära ja polnudki nii hull. Boonuseks sain mina vähemalt imestada, kui " wow tunne " on viibida saalis, kui kõik vaheseinad hakkavad järsku üles tõusma, tribüünid raskustega, kuid siiski Sinu poole vajuma ja Sina seisad kõige selle mürgli keskel pall käes , üritad trenni teha. Kihvt ma ütlen ! Staari tulekuks oli ju vaja siiski valmistuda ..


Laupäeva hommik - holy cow. Ma abielluks nendega kui see kuidagi võimalik oleks. Ma isegi ei viitsi kirjeldada seda, igal ühel oma imelised hetked.

Tänase päeva pärlid
- Seisime Liisaga R-kioski ees ja kohusetundlikud kodanikud nagu me oleme, ostsime bussitalonge. Räsitud väljanägemise vana päss tuli seisis meie selja taha ja sõna otseses mõttes lausa karjus kõrva - linnud ei söö neid !! Meie ei saanud mitte midagi aru , kuniks ta näpuga asfaltile viitas, kus mentosed olid. " Egas linnud närimiskumme söö , ei söö, linnud , ei söö ," ise näkku irvates. Seletasime talle, et egas need meie omad ei ole. " Ei asi ei puuduta üldse teid, ei pole teie asi , ei puutu teisse " vastas ta. Me ei saanud aru miks ta siis meiega üldse räägib ja vahtisime lolli näoga otsa. " Teie omad jah .. Linde on ikka igast varjundist !! " ja papi irvitas edasi.. Ainuke asi , mis meil näost puudu oli , oli kiri paksu markeriga "WTF" .
- Kats , aina suurema lotofännina, ütles mulle täna , et ma võiks ka Bingo Loto pileti osta. Mul ei jäänud muud üle , kui vastada , et ma olen ju 15, ma ei saa. Selle peale naeris Kats kaua .. ja kõvasti. Mul pole sõnu .

Ülejäänud laupäeva olen kodus passinud ja täiesti tahtlikult .
Elagu nädalavahetused !


Lühidalt kolm sõna - kõik on hea

Thursday, February 25, 2010

may you always have walls for the winds,
a roof for the rain, tea beside fire,
laughter to cheer you, thouse you love near you,
and all your heart might desire.
may you have love that never ends,
lots of money, and even more friends.
health be yours, whatever you do,
let it stay simple, it's up to you.



Kuskilt akna vahelt poeb sisse kevade vaevu tuntavat ja nõrka lõhna. Hommikul kooli minnes rõõmustavad Sind aina valgemad hommikud ja koolist tulles aina soojemad päikese kiired. Linnud on laulu lahti löönud ja kuigi hiiglaslikud lumemäed on kohati hirmutavad, ei kohuta need enda kõrgusega. Päevad on aina pikemad ja öödel tõmmatakse aina rohkem rihma pingule. Kui naiivne see ka poleks ja uskumatu mõelda, aga kas see on võimalik ,et vihmased ja külmad oktoober ja november, ning jäised ja lumisemad kui kunagi varem detsember,jaanuar ja veebruar on otsa saanud, kevad on tulemas ja suvi on end talle sappa võtnud ?


olge tublid , xoxo

Wednesday, February 24, 2010

Nii hea on vanaisa vanaema juures köögis istuda,enda kallite inimeste,
alustades õest lõpetades vanaisaga, koos südamest naerda. See on ilmselt
kõige soojem ja parem tunne , mida ma kunagi tunda saan.
VAATA SIIA pls


Ilusat sinimustvalget aastapäeva


Kui mitu korda teile mõtlete selle peale näiteks ühes aastas , et te just siin elate ? Eestis ? Kui palju see teid muutnud on ja mida juurde andnud ?

Ma pole just suur patrioot ja saan tavaliselt enda isamaa armastuse annuse kätte Laulu- ja Tantsupidudelt ( mul pole isegi aimu kas need kirjutada suure või väikese algustähega, aga suurest austusest ja armastusest nende pidude vastu sobib neile suur täht küll), kuid tänane on kuidagi teistmoodi. See aasta jõuab üldse kuidagi rohkem kohale. Ma vist kuulasin mõne suure riigimehe kõnet liiga tähelepanelikult.

Mulle nii meeldib siin. Mererahvas, laulurahvas, metsarahvas, tantsurahvas, väike rahvas, ühtne rahvas. Ma olen kas naiivne või geniaalne, aga tunnen , et olen sellest osa,väike tähtis osa. Kui mina olen õnnelik, on mingi imetillukene osa, kuid siiski osa riigist õnnelik, kui riik on õnnelik, olen mina õnnelik.

Pidime kirjutama kirjandi teemal, kas ja miks meile üldse meeldib siin elada ja leidsin põhjuseid rohkem , kui olin arvanud. Võin kuhu tahes reisile minna ja maid avastama, tagasi jõuan ikkagi siia.


Sellepärast mõtlengi täna rohkem, kui tähtis see tegelt on , et ma seda endale teadvustan. Teadvustan, et kui palju on sellepärast võideldud, et mul praegu hea oleks elada, et kõigil noortel ,kes ei viitsi vahel koduseid töid teha ( see pole patt ) ja ka kõigil sellistel, kes end kuskil jõekaldal umbe joovad ja lahedaks peavad. Kui tobe, ma ei saa aru ,kas neil peeglisse vaadates paha,häbi ei hakka.

Meid on vähe, aga me oleme koos.

Kui tobe see mulle endalegi ei tunduks, et ma sellist juttu praegu ajan , aga kui nii tunnen, siis nii tunnen.


Nii palju siis sellest, lisan veel , et ma ei jõua laulupidu ära oodata, hümni võiks ära muuta, eesti keel on ilus keel ja vabariigi aastapäeva kontsert oli kohati nii naljakas, et tekkis tunne nagu selle oleks lavastanud laksu all inimene.

Monday, February 22, 2010


Unexpectable holidays are over


Sõitsime Laupäeva vara hommikul liinibussiga Tartu. Bussis loksumine pole kunagi just mu suurim hobi olnud ,aga seekord oli üpriski talutav teki all , jalad ma ei tea kus bussi otsas tolknemas ja mugavusi otsima, raamatut lugeda ( kusjuures veel kohustuslikku kirjandust ). Inimesi aina sigines bussi juurde iga peatusega, mida ma unise oleku juures absoluutselt ei pannud tähele. Jõudsime Tartu ja oh õnne, bussijaam oli otse Hotell Tartu kõrval, mis oli siis järgnevaks 1-2 päevaks meie koduks. Mina, sõser, besta ja Kristin majutasime end ühte tuppa ja Kaidi pidi leppima " lux sviidi " kõige suurema mugavusega - välivoodiga. Tunnen süüd, et suure välivoodi fännina end sinna ise sisse ei seadnud. Mängud läksid see päev väga väga hästi , kolmest kolm tuli ära ja pole paremat tunnet kui päeva lõpuks väsimus ja teadmine, et pole midagi , mida oleks tahtnud teistmoodi teha platsil. " Koju " kõmpimine peale kolme mängu osutus katsumuseks ja see oli juba omaette pingutus, et aina juurde sajava lumega sõprust sobitada - mitte essugi tuisus ei näe, sammu tegemist kuskile võib pidada võrdväärseks maadeavastajate otsingutega. Käisime vanast heast Konsumist läbi ja Kaisa suutis meid oma geniaalsusega jällegi rõõmustada. " Äh, mul on pudel kottis lahti läinud !!! Kesse jättis selle, kõik rahakott läbi vettinud ! " - meie " raske arvata jah kes jättis .. " - Kaisa " aa jah,ups mina =) " .

Thank you God, for blessing us with blondes.

Vahepeal ta jõudis ka teiste käest küsida umbes sellise küsimuse , mis puudutas teda ja .. ainult teda isiklikult . See on sama hea kui ma küsiks praegu " Kuulge, kes kurat ma selline olengi ? ". Raske vastus , et Kristiina ju .

Kui me olime pesus ära käinud ja dressid ning võistlussärgid vähe ebamugavate riiete vastu vahetanud , ootas meid päeva kohustuslik osa. McDonald's . .

Lisaks sellele, et burger,friikartulid ja McNuggetsid on peale võistluspäeva tõeline õnnistus, olid Tartu Mci töötajad nii piinlikult viisakad, et meie vaimustus oli piiritu ja tundsime , et nüüd me oleme enda kodu leidnud.

Tartu juures on veel üks tore asi. Seal on kino. Kino , mis erinevalt Pärnu Mai kinost on suuteline filmid lühema aja jooksul kui aasta ekraanile saada. Kuidas me olekski saanud jätta käimata , kui jooksis Valentinipäev ? Nii me siis terve võistkonnaga veetsimegi nii ägeda õhtu ja terve päev oli korda läinud !! Väljaarvatud see tõsiasi, et McSteamy osutus selles filmis geiks (siiani on kurb meenutada).

Järgmine päev oli kaks mängu , mis enam nii hästi ei kulgenud, aga me jäime kõik üldjoontes rahule nelja võiduga viiest ja ka järjekordne kohustuslik Mci tiir sai tehtud. Ma ei teagi kas pidada meid geeniusteks või ajukääbikuteks, et meil just võistluste ajal selline tõmme kõikvõimalike nn patustamissöökide vastu on. Mulle igaljuhul selline asi istub.


Ma tahan ,et järgmine kord , kui ma seda loen , oleks mul meeles, et -


*Jõgeva võistkonna tüdrukud, ütlesid meie selja taga, et nad ei saa aru , kuidas Pärnu võistkonnas on nii pikad juuksed kõigil - " nagu metslased ju "

*Ei saa me läbi Ženjata ! Vaatasime just see sama päev osa Stiilipäevikust, kus ta Tartus üht tüdrukut muutis ja lausus need kurikuulsad sõnad - " kui ma juba Tartus olen siis , ikka fashion fashion fashion !! " Nende sõnade tunnistajateks saime olla, kui ühes võistkonnas oli absoluutsels igas stiilis retuuse, mis oma stiilsusega lausa pahviks lõid !!! " ikka FASHION FASHION FASHION, " naersime meie .

*Annuška viskas aina viitesi Tartus.. mõistate ju küll , millest jutt.

*Jõudsime arusaamale, et igas võistkonnas on oma luuser, oma kaunitar, kanninäksija ja .. emo !

Tegelikult nüüd järele mõeldes oli veel nii paljut, mida meeles pidada ,aga mul kohe ei tulegi meelde.

Tagant järgi võin öelda ,et seda mul vaja oligi . Täna passisin kodus, ei tahtnud, jaksanud kooli minna, homme on lühendatud tunnid ja trenn, kolmapäeval on vaba kõigest, neljapäeval on kool ja ikka trenn , reedel sama plaan ja kindlasti trenn , sest laupäeval on uuesti võistlused.. ja jälle Tartus !


HAVING THE TIME OF MY LIFE

Friday, February 19, 2010

VAOVAUVIIVAU


Värskendage mu mälu .. kuidas see nädal nii kiiresti läbi saigi ?

Eelmine pühapäev värisesin selle ees, polnud palju puudu , et pommivarjundit oleks otsima hakanud või viimases hädas enda laua alust pelgupaigana kasutanud, kuid nüüd .. läbi. Nagu sõrmenips ja seitse päeva aastast 2010 läinud. Mitte , et ma kurb oleks, sest need polnud just suurem osa meeldivad, kuid siiski, mu negatiivne vaimustus aja möödumise kiiruse kohta on üüratu.

Neljapäevast nii palju , et kui miski saab üldse olla ajudekepp, siis see oli seda. Kaheksandaks tunniks vajusime Kaidi ja Liisaga inglise keele klassi ära, endal aasta-emode ilmed peas, ilgemat sorti väsimus,tüdimus ja virin näkku kodeeritud. Pole ka ime kui 6 tööd selja taga oli. Kuid õpetaja lohutas meid tee, üsna keskpäraste kuivikute ja kommidega. Algas inglise keele lisa.

( ja nüüd tuleb see koht, kus ma ei suuda uskuda, et ma seda kirjutan siia ) .. Tegelikult oli jumala normaalne koolipäev. Ma sain kõik need tööd tehtud, ma sain selle s*ta kaelast ära, ohata kergendusega, et kuigi selliseid ellujäämiskursusi võib veel tulla ,siis vähemalt ühe ma olen pikalt saatnud. Ma küll ei tea, mis hinded nende tööde eest tulevad, aga eks need sinna kuskile 4-5 vahele jäävad. Õhtul oli veel trenn, kus Kadi Pilveke Nõmm demonstreeris uusi rünnaku samme, mis vägagi meenutasid Bambit metsa vahel kepslemas. Nii hea on peale räiget koolipäeva saali minna, end välja elada ja sellise tüdrukute , nagu seal on , kõrgkvaliteetset ( tahtlikku või juhuslikku ) huumorit nautida.

Õhtu lõpuks on hea, üsnagi kokkukuivanud viinamarja ( st. rosina ) tunne, et sa oled endast kõik andnud, et see päev kaelast saada ja sa oled sellega toime tulnud. Siis lausuks ühe vaikse rõõmsa ja veidi friigiliku "Jessi" ja keriks magama. Nii ma tegingi.

Tänasest nii palju , et see oli täiesti m õ t t e t u. Vähe on koolipäevi , mis tõepoolest sisutühjad ja mõttetud on ja see oli üks neist. Esimene tund jäi ära, teise ma lihtsalt ei suutnud end vedada, sest kunsti ajalugu ei tundnud hommikutundidel, kus oleks saanud ( ja saingi) õndsat und magada eriti ligitõmbav. Vene keeles polnud õpetajat ja muusikapulti asus jällegi Karel , kes erinevaid " hitte " Eesti haledast pop muusikast lasi (+ keegi Vaido ja muud sellid ). Kehaline on tavalisel koolipäeva täielik emotsionaalne ja füüsiline ja mis tahes vabanemine kuni tänaseni .. me pidime kätte võtma korvpallid. Rohkem ma sellest ei räägi, valus on lausa meenutada.

Siis oli kaks tundi laulmist,koori. Vahepeal sai nagu juba energiadoosi kätte kui toolide puudusel pidin Liisa nö. valguvatel jalgadel , süles istuma ja 4-5 hullu klassi tagaotsas hüppasid üles alla, vehkisid kätega ja täiest kõrist,südamest hüüdsid " if you're happy and you know it.. say amen .. " . Siis oli päeva pidulik osa, sest täna oli kontsert-aktus kooli valmimise lepingu allkirjastamiseks ja ma pean tunnistama, et kõigest seal toimuvast osa saades, pole mul tegelt sooja ega külma, kas meil on 21. sajandi alatihti tühjaks saavad markerid või imetlusväärselt puhtad koolipingid, kool jääb kooliks, tunne jääb samaks ja seda maja jään ma ikka ühtemoodi mäletama - kahtlasel kombel täitsa kodusena.


Homme on Tartu sõit ja praegu pole mul küll mingit tahtmist selleks. . kuigi samas, võibolla see ongi see, mida ma praegu vajan. Pärnust natukeseks ära saada , et paar nädalat vastu pidada, märts suure Hurraga vastu võtta, sisseastumis katsed ära teha ja peale seda tundub mulle elu küll üpriski roosiline. Seda enam , et tegelikult olen ju see nädalavahetus kuradi ägeda pundiga ja teen seda, mis mulle meeldib.


Terve nädalavahetus olen ka levist väljas. Mitte otseses mõttes, aga kui teie eesmärk on üht üksikut kappi kümnete teiste seast pimedas koridoris värisema panna , siis laske käia. Nimelt .. ma jätsin oma telefoni kooli kappi. Ma tõepoolest ei tea , mis kammajaa mul selle telefoniga on ,aga ma olen seda kooli juba jätnud 2 korda , aga "paastumisele" nädalavahetuseks on esimene kord. Ja ma pole absoluutselt närvis, et mul jäävad EMT sõnumid kaheks päevaks saamata. Tuleb tunnistada mu geniaalsust jällegi - Juhhei !


Keda see küll huvitama peaks ,aga ma käin ka siiski kellegi alla ja mind huvitab. Meil on inglise keeles nimede teema ja kuna õp Kõks on niivõrd huvitav õpetaja siis ta räägib meile see nädal ka võimalikult palju sellest, mida meie nimed tegelikult üldse tähendavad.

KRISTIINA - mu nimi on läbinisti pühalik,jumalik,suursugune ja kristlik. Ema tahtis panna Kristi , isa Tiina. Jumalale tänu, et kokku saadi normalane nimi, sest mõlemad variandid eraldi on minu jaoks välistatud. Nime esimene pool - Kristi tuleb Kristusest, kristlusest , Tiina Valentinist ja Valetiinast , suurtest pühakutest. Vaevalt mu vanemad teadsid, et nad mind pealtnäha usukuulutajaks tegid, aga keda huvitab. Nagu nii keegi selle peale ju ei mõtle kui nime kuuleb. Seega kõik on jokk.




再见, zài jiàn

Wednesday, February 17, 2010

On sein. On jalad. Minu jalad. Ja siis need jalad on seinale visatud ja seda umbes nädalaks ajaks..
YOU WISH

Mul on vaja ainult õigeid rõivaid ja tõelist "arrrr ya pirate" ilmet, sest puujalad ( väga valusad ) on mul juba olemas. Mina olengi järgmine kariibimere piraat.


Muud tarka polegi mul öelda.

Tuesday, February 16, 2010


"you got me dancing and crying.."



Tuleb välja, et olen tahetud lihatükk turuletil ja mu treener ning ajaloo õpetaja mõlemad tahavad sellest tükikest. Praegu on tunne, et treeneri soov jäi peale ja minul jääb nüüd üle vaid tema näpu näitamise järgi teha. Õpetajast on tegelikult kahju, aga kui oleks teistpidi läinud oleks ju võistkonnast kahju. Kahe otsaga asi. ( nagu ma alati olen öelnud, igal asjal kaks otsa )

Ma olen viimasel ajal üleüldse väsinud mõtlemast miks kuidas kellega millal juhtub. Ta lihtsalt juhtub ja kui mu jõud juhtunust üle käib, tulistan täie rauaga ja kui ei käi siis.. lihtsalt ei käi. Niimoodi tundubki, et tegelikult on vähe asju , mille muutmiseks ma võimeline ei ole .. ja siis jälle selgub, et tegelikult on ka neid globaalseid muresid, mis mind nõutuks teevad. Tavaliselt on globaalsed - Esmaspäevast reedeni kell 08.05 hakkab kool ja ma ei saa seda muuta, peale seda on trenn ja ma ei saa seda muuta ja ma ei saa muuta ka seda, et mõlema vältimine oleks katastroofiline. Aga aitab virisemisest


Koolinädal algas mul täna ja sain selle "rõõmuga" sisse õnnistada 2 kontrolltööga ja kirjandiga. Kontrolltööd tegin ära vaevu silmi lahti hoides ja kirjandi kirjutamine oli täielik tsirkus. Kui on 240 sõna, siis tuleb välja, et minu jaoks on see 600 sõna. Nii ma hoo sisse saingi ja kirjutasin, kirjutasin ja vahetunni ajal kuuenda klassi poisid olid siiras vaimustuses kui palju ma kirjutan. Sain kirjutatud ja kirjatuvi ekoolist toob mulle nüüd uskumatuid rõõmusõnumeid- ma sain v i i e !! Hullumeelne.. Ajaloo tund oli üpriski märkimisväärne, sest Bertil surus õpetaja ära kui ta teatas talle peale järjekordset "kas te teate, et te täna baaris käies maksite käibemaksu" juttu tülpinult , et " Te olete seda juba mingi viis korda rääkinud! ". Siis olid veel mingid debiilikud, kes meie tunni lõpu poole klassi ukse vahelt läbi piilusid ( ma tõesti ei tea - kas nad arvasid et me haihtusime peale esimest piilumist ära ? ). Köösel läks vihaseks ja karjatas järgmise korra peale,et " MIDA SA VAHID SEALT ?? " ja sisse astus õpetaja Murulauk. Meie kõigi näod olid tol hetkel hämmeldunud.


Ülejäänud päev möödus talutavalt, nagu iga kuradi päev selles jumalikus rutiinis.

Lisaks veel, et mulle meeldib , kuidas Kaidi naerab ja tema mõttekäik selle kohta, et me võiks võidu koju minna. Kes sellise asja peale tuleks või mis ?



Lõpetuseks tsiteerin ajaloos kuuldut ( seda tuleb öelda joriseval madalal häälel ) : maksad kui ostad viina, ostad piima, ikka maksad, SAMA LUGU.


LOOKING FORWARD TO MARCH




Monday, February 15, 2010

Laupäev oli täielik kudemine.Olgem ausad, seda oli kõigile vaja. Nüüd aga kirun end, et miks ma midagi natukenegi kasulikku see päev ei teinud. Condolence is a bitch
Pühapäeval käisime Liisaga Proovikal. See oli sootuks midagi teistsugust minu üpriski halli argipäeva ja isegi kohati armetusse nädalavahetusse. Poleks arvanudki ,et see nii meeldivalt .. talutav on. Muidugi vahtisin ma suu ammuli , kuidas kamp hullumeelseid lava ees higi otsa eest alla voolamas, üksteisele küünarnukiga kõikvõimalikesse kohtadesse surusid ,endal hullumeelse metslase nägu ees. Sellise metslase, kes on parasjagu enda esimese saagi kätte saanud. Kõhe, ütleks ma. Õnneks oli ka neid, kes olukorra stabiliseerisid ja karjumisele vaheldumist pakkusid. Mitte,et karjumine poleks meeliköitev.. lihtsalt igalühel oma eks ole. Jõudsime Liisaga ka arusaamale, et ma ka meie võtame järgmine aasta sellest konkursist osa ja meie koosseisu nimeks saab Söögiaurud. Mitu singlit sündis see saatuslik õhtu..Kokkuvõttes oli mida vaadata, kuulata ja Pärnus on palju noori, kelle muusika on igati kuulamist väärt.
Pühapäev oli ka sõbrapäev. Või noh , minu silmis nii öelda sõbrapäev. Tegelikult on see siiski Valentinipäev. Kunagi,kuskil ja keegi saladuslik maailmaparandaja on lihtsalt otsustanud seda hakata kutsuma ka sõbrapäevaks, et neile kellel enda Valentini või Valentinat pole, lihtsalt haletsusväärselt kaasa tunda. Tegelikult keerleb ju kogu traditsioon ja lugu armunute ümber. Nüüd ma mõtlen ja arvan, et see nö maailmaparandaja oli lihtsalt õel ja kui ta 14nda veebruari ühel hetkel Sõbrapäevaks nimetas, pööras ta teistele selja ja naeris pihku. Hallelujah .
Aga kuna see päev siis juba nõnda palju hellust täis on ja oleks ülimalt matslik ühiskonna vooludega mitte kaasa minna, siis me ju kõik võime naeratada ja siiski südamest Armsat sõbrapäeva kallitele inimestele soovida.
Mina teeksin Sõbrapäeva hoopis eraldi. Vot nii
Täna ma lihtsalt kooli ei läinud. Miks ma küll peaksin minema end masendama tegemata kodustetöödega ja kodus ootaks mind ka veel ajaloo olümpiaadi ettevalmistus. Ma võin ju meelsamini kodus passida ja homme kooli minna ja silmitsi seista veelgi suurema kaosega - kodused tööd jäidki tegemata, teemat ma kas tajun iga ihurakuga või vahin õpetajatele lolli näoga otsa ja olümpiaad pole kuhugi kadunud. Vähemalt on mul olnud 24 h rohkem aega, end selleks mõtteks ette valmistada.
olge tublimad kui mina , tsau

Saturday, February 13, 2010













Ma olen vaimustuses nendest inimestest, kellega ma kas vähemal või suuremal määral kokku puutunud,koos aega veetnud. Ma olen vaimustuses, et mul on lihtsalt nii ülivõrdes sõbrad. Kui mitte sõbrad, siis vähemalt tuttavad. It almost feels like I'm living in a dream.

ile , reede 12.02.2010 pidas minu sõser enda 18ndat ja kuigi nädalalõpule kohaselt, olin ma läbi nagu läti raha, läks terve sünnipäev täie ette. Ah kui lahe. Näha kõiki inimesi, kellega viimasest kohtumisest on möödas lugematu arv päevi, kohasem oleks ilmselt arveldada isegi mitmetes kuudes. Lõpuks jää või kallistamisest lausa sõltuvusse, satu hoolikalt varjatud ekstaasi.Terve õhtu olid suunurgad nagu tabadega üles poole kaardu lukustatud ja veel hommikulgi sai naerda nii et vähe pole.

Peo jooksul tuli välja nii mõnigi asi - ma ei tea mis on olümpia, staarfotograaf moustache' ile meeldib külmikusse ronida, üks korralik kaamera on liigagi raske, sinised võimlemispallid võivad pakkuda põhimõtteliselt juba täiskasvanud inimestele nii palju rõõmu nagu väikestele pägadele liumägi, tantsulahinguid Rainiga pidada on väga väga väga vahva, " inimesed ei ole tükid ! ", annuška jääb aina viiekaid viskama ja ženja neid nõudma ning Kaidi hämming kolme liikmelistest delegatsioonidest on ületamatu JNE JNE JNE


I'm loving it .

Thursday, February 11, 2010



Kümnes veebruar läks täpselt sama kiiresti, kui ta tuli. Kaheksal inimesel oli tähtis päev.Kõige tähtsamal oli mõistagi ka kõige tähtsam.Katu sai kaheksateistkümne aastaseks. Tahaks appi karjuda , kui kiiresti kõik juhtub. Minu jaoks jääb ta ilmselt ikka sinna 16-17 nähtamatu piiri vahele ja ma ei lepi mõtega, et see osa elust, kus me olime väiksed ja jooksime k o o s kõrvetava päikese alla rohelisel murul paljajalu ringi, südamest naerdes on möödas. Tagasi ei tule see mitte iialgi. Nüüd on ta täiskasvanu, saab minna igast jobusid riigikokku valima ja saab ka baarileti tagant endale jooke valida. Nii palju uksi läheb korraga lahti. Kahjuks aga läheb neid ka kinni..

" Sulle,

Sulle, kes Sa saad täna 18ne aastaseks. Sulle, kes Sa oled mu kõrval olnud kauem kui ükski asendamatu sõbranna ja ära suutnud, okei, lausa pidanud ära taluma mu halvimadki harjumused mõningate paremate kõrval. Sulle, kellega mul on ilmselt kõige värvikamad mälestused, lood, mida teistele õdede Ojametsade hulludest tegemistest rääkida. Sulle, kes Sa oled kaunis, lahke, sõbralik, siiras, kindlameelne, sihikindel, usaldusväärne, lojaalne, arvestav, abivalmis, heatahtlik, pööraselt lõbus ja .. täitsa toredate naljadega – asendamatu. Sa oled mulle.. kõik , millest üks normaalne mats võib unistada – kallis õde ja sõber. Kui naiivselt tobe oleks öelda, et Sina, meie ja meie koos veedetud aeg on niivõrd perfektne ja vikerkaarevärviline. See on pigem täpselt nii nagu olema peab. Mitte midagi ei ole puudu , mitte midagi ei ole liiga palju, kõik on lihtsalt tasakaalus, sest ma ei jätaks ära ühtki meie vahel olnud tüli – need ongi meid rohkem kokku liitnud. Kuigi ma ei pruugi seda välja näidata ja päris haiglane oleks ju ka, kui seda Sulle igal sammul meenutaksin – siis iga hetk oma õega on mulle oluline.
Täna , 10ndal veebruaril , kui seitsmeteistkümne lükkab troonilt kõikvõimas kaheksateist, mis lööb valla kõik võimalikud uksed ( k.a. Su kauaoodatud klubi omad ) ja keegi ei vehi enam käega ees, mida oleks sobilik ja mida mitte otsustada, olen ma kindel, et Sinu puhul oli juba ka aeg! Sa oled kõiki ees ootavaid pööraseid ja õnneliku lõpuga seiklusi väärt rohkem kui keegi teine. Ja kuigi ma ei mõtle sünnipäevadel kunagi, et vot see on nüüd see päev, kus tema sündis, vaid soovin lihtsalt südamest õnne, siis Sinu puhul , paratamatult saan ma aru, et see pole see päev, millal tuimalt kätt suruda ,vaid kedagi salapärast kõikvõimast tänada, et ta Sinu juba maamunale valmis pani, mind ootama. LÕPUTULT PALJU ÕNNE, NII PALJU , ET LAUSA TEISTEGA JAGAMISEKS ÜLE JÄÄKS !

Ja ikka on mul tunne, et ma ei saanud kõike vajalikku öeldud, sest ükski sõna pole piisavalt suur, et edasi anda seda, mis oleks vaja. "


Katu ütles, et kui ta selle matemaatika tunnis vihiku vahelt leidis, ei saanud nad enam Käxiga korralikult tunnile keskenduda ja nutsid. Nii armas,soe tunne tekib.

Mina ise kahjuks polnud see päev üldse Pärnuski. Käisime klassiga Tallinnas näitusel Bodies Revieled , Niguliste kirikus väikestviisi ekskursioonil ja CC Plazas Avatar 3D vaatamas. Kokkuvõttes niivõrd palju uut ja huvitavat ühele päevale.

Mitte et ma anatoomiast ei huvituks , aga suurem asi bioloog või geeniteadlane ma ilmselgelt pole. Kui mul see näitus juba seest keerama võttis, siis peaksin ju selle eluvaldkonna nii või naa välistama. Mitte, et mul oleks olnud mistahes lihasele,koele,elundile,elundkonnale ja muudele bioloogilistele mõistele mõelda selles näituseruumis, aga ma mõtlesin ikka ja jälle, kes või mis kuradi asi need inimesed nagu juustu ära viilutas. õõõõõõõ kui kõhe !! Minema ruttu sealt ..

Läksime Cärola ja Silviaga Triinule,Kaidile,Liisale Jeerusalemma järgi ( Hesburger ), seal hellitasime end burgerite,jäätiste ja lausa liiga gaasiliste karastusjookidega. Kõht täis , hea olla, asusime Solarises man-huntile. Mitte, et oleks kellegi radarile saanud ja tegudevõimetuks teinud , aga toidupoes lettide vahel võis ikka päris ära kohkuda küll kui igal nurgal aina ilusad ilusad ilusad vastu tulid. Väga ilusad ikka kohe .

Edasi suundusime Nigulistesse ja võib ju arvata, et igasugune jutt , mis puudutab natukenegi teemat kirik just ei köida meeli, siis see polnudki nii hull. Kuna giid oli vägagi sõnaosav ja teadis veel rohkem kui vaja oleks olnud, siis jäidki lakke vahtima , ise mõeldes, et mis ime läbi see ilgemalt raske kivimass seal püsib , ainult paari samba peal ? Sürr ! Muidugi ei pääsenud me siiski giidide must-be sooja jutu puhumisest.Nimelt teatati meile seal, et kuna Nigulistes on Euroopa vanim kappaltar ( võimisasi?) ja Surmatantsu maal ja üks maailma kuuest Neitsi-Maarja lühtritest oleme me pururikkad ! Need on riigivara ja st et rahva,meie omad. Oh õnne ja rõõmu mida me, ~25 õpilast, tunda võisime, et nö "omame" asju , mis on hoiul Tallinnas, koju kaasa võtmisest (tavaliselt oma asjadega ju tehakse nii või mis?)võime unistada ja mida me ei saa maha müüa, et soojale maale reisile minna või poodides end ogaraks shoppata. Hallelujah.


Nii lolli juttu ma polnud ammu kuulnud.


Edasi vajusime sujuvalt kinno. Enne kui tervet maailmat ja minu tutvusringkonda ei olnud tabanud "OMG AVATAR ON NII COOL" hullus, oli elu rahulik ja hea. Siis see tuli nagu komeet ja ma pidin hakkama kõigile seletama, miks mind ei tõmba reklaamplakatil olevad sinised ebarealistlikud elukad ja ma ei pea vajalikuks minna neid Pärnus Mai Perseauk ( middle name )Kinno vaatama minna. Nüüd mul on uus mõte juba - ma olen täielik idikas.
Avatarist pole olemas ilusamat filmi . Milline inimene suudab välja mõelda nii uskumatult maagilise paiga, kus kõik oleks midagi enamat kui lihtsalt erakordne, vaid lausa hullumeelset vaimustust tekitav. Sellist, et sa mõtled sellest veel tükk aega, kuni lõpuks pead vaid leppima hädise järeldusega, et päris maailmas ei ole sellisest asjast isegi võimalik unistama. Sa elad nii sinna sisse, et terve filmi jooksul Sa unustad teiste inimeste oleku saalis ära ja tunned, et vähemalt Sa saad sellest suurepärasest elust/olust vähemalgi määral osa. Ja siis on veel olemas 3D prillid, mis tekitavad tunde , et sa käid tegelastel koguaeg selja taga järgi ja kui ekraanil näidatakse ikka taevast, siis sina oled seal taevas. Või mõtlen ma juurde ?


Mina igaljuhul sain sellise elamuse,vaimustuse ja hulluse .." OMG AVATAR ON NII COOL " ja mitte lihtsalt cool, vaid ülimegasupersiga cool ( kergitan kulmu )

Subtiitrid hakkasid jooksma ja rahvas valgus nagu vesi pudelist väljapääsu suunas, osadel veel hämmingust suu ammuli lahti - no ununes ära kinni panna. Kõndisin Triinu kõrval trepist alla ja nägin , et ta läks uste kõrval olevate prügikastide juurde. Ta viskas sinna midagi.. !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ei ole võimalik , et keegi sellise asja peale tuleb. Läbi naeru tõi ta vabanduseks , et seal peal oli ju kirjas " Aitäh ! ". Siis ta surus enda liiga pikad kulli-geel-küüned mulle kätte ja pobises et " ära mine ära mine ära mine ". Mitte, et ma oleks saanud naerushoki ,aga kui ta veel üle prügikasti ääre upitas, et neid ikka kätte saada oli minuga põhimõtteliselt kööga. Kõhulihased nädalaks ajaks tehtud. Andsime prillid ära ja edasi tuli kohustuslik Viru külastus.
Zarasse me jõudsime ja egas me kaugemale sealt ei saanudki. Lausa kiuslikult ilusate asjadega pood. Siis oli Hesburger vol 2 ja ühel hetkel me avastasime,et jäime kokkusaamisele hiljaks. Kell oli juba kaks minutit üle kui mina,Triin ja Kaidi veel tänavast möödagi jooksime ja Cärola tagant hüüdis , et mis te olete jobud vä. Nägime kaugelt bussi ja seda kiirem meil hakkas. Kuskil ülekäigurada ei paistnud, autosi vooris edasi-tagasi vahetpidamata ja meie Cärola keset seda naeru ja paanikat keeldusime üle tee jooksmast. Triin,Silvia,Liisa ja Kaidi läksid ees. Triin demonstreeris veelkord oma juuksevärvi " seisame siia trammi tee peale, praegu ei tule ju trammi ja .. " - Liisa " Mis sa oled loll vä , egas see nagu raudtee pole ,et rong tuleb korra tunnis vms" pani lihtsalt täiega ära. Siis me mängisime seal keset Tallinnat , tee peal "maad ja merd" , sest edasi ei saanud ,aga tagasi ka. Lõpuks kuidagi avanes võimalus ja me jõudsime ühes tükis teistpoole teed - otse mendi auto ette, ise pahaaimamatult irnudes. Kui aga mundris onkel meile vastu vahtis ,hakkas meil kibe kiire ja panime padavai bussi poole. Joppas , kojusõit võis alata.






Edasi mäletan , et suurest väsimusest nõrkesin ma mingil hetkel siiski ja sulgesin silmad. Head ööd



Monday, February 8, 2010

Esmaspäev on stardipauk.. mis lööb kõrvad lukku.
Mu kõrvad on praegu väga lukus .
Mina, kes ma veel arvasin, et olen järjekindla ja püsiva iseloomuga, suudan siiski üheksanda klassi lõpuni häälestada end kodutöödele ja muule kõigele , pehmelt öeldes tüütule - aga ma ei suuda enam. Suudaks tegelt vast küll , aga ma ei viitsi , ma isegi ei taha enam.
Ma lähen kooli , istun peale esimest kurjakuulutavat ja tobedat kella toolile ja siis mul tärgatab - kurat, hakkab jälle pihta. Lihtsalt istud, annad endast kõik ,et pastaks paberile jutte veaks ja sulle endalegi ehk midagi meelde jääks. Ja lõpuks, kui 8 piineldud tundi on läbi , vajuks nagu kuskile sügavasse unne,musta auku ja oleks seal kuni juuni kuuni. Mina kui paandunud antiemo, vaatan ka enda peale juba imelikult , et sellist juttu ajan ( mustad augud ja sügavused ja pimedused ). Üks selgitus sellele vast on - väsinud olen .
Kooli veab mind ilmselt harjumus ja naiivsus eesootava väsitava päeva ees. Klassikaaslased on ju koolis,mu tüdrukud on koolis , mis mõttes ma ei lähe kooli, muidugi ju lähen .. Ja sinna jõudes on kahetsus kerge tekkima.
Selliste muserdavate mõtetega tulebki see kinnisidee, et kui kuskile soojale maale , kaugele ära, siit ei saa, siis enam normaalseks ei lähe ka. Mul on praegu seesama "soojamaa"sündroom. Vähe sellest,et ma pean leppima mõttega tädi minekust Taisse. NII VAHVA !
Tundides olles tekibki rohkem isu trenni järele. Parem ikka palli taguda , kui nö mälu treenida. Trenni jõuad siis on raske - üli raske . Jalad oleks nagu maa külge naelutatud, süda puperdab sees ja pilt hüppab üles alla ja kuskil punktis lihtsalt lööb pea kõigist mõtetest tühjaks ja trennist saab päeva parim osa. Energiat nagu tuleks kuskilt juurdegi. Trenni lõppedes sajab aga kõik pask korraga taevast alla ,sest enne peitu pugenud väsimus lendab täie pasaga peale ja seda on veel juurdegi tulnud.
Sellised need esmaspäevad ongi . Tegelikult, mitte ainult esmaspäevad, kahjuks.
ja tuleva suve ees.. ma lausa nõrken.


TÜDIMUS, UNISUS AGA POLE HULLU , VIST

Sunday, February 7, 2010

Saturday, February 6, 2010


postitus tühjast-tähjast




Kuldkala asemel olen kinni püüdnud köha .

Imelik tunne ,kui hääl ära on ,sest seda juhtus viimati enne mandlite ära lõikamist.

Täna on laupäev, kuues veebruar - juba kuues päev aasta kõige lühemast kuust. Ma ei saa aru, mis jooksuaeg on olnud tolle aja noorperedel, et nii paljudel sõpradel on just veebruaris sünnipäev. Vaevu jääb mõni kuupäev veebruaris vahele, kus poleks kellelegi õnne soovida. Teistel päevadel on kahel või hoopis seitsmel inimesel sünnipäev. Niiet veebruari lõpuks on korraliku kopa ette visanud " palju õnne " fraasist ja rõõmsa näo tegemisest, peites enda tülpinud ilmet, sest enda sünnipäevani on veel piisavalt aega.


Koolinädalast ma üldse ei räägi, sest ma ei saa isegi veel aru, mis kuradi asi need 5 päeva toimus. Kogu selle aja võiks kokku võtta üli kirevates värvides lõbusa reklaamiga, mis järsku ekraanilt kaob ja elutelevisioon viskab ette virvendava pildi, mis peale kümmet sekundit paneb pea valutama. Ja sellist stsenaariumit umbes 25 korda.


Ma magasin kaua. Magamine on .. oeh jumal , milline tropp üldse suudaks ja üritaks sellist asja nagu magamine,uni ära seletada. Hommikul ( noorte mõistes hommikul, vanema generatsiooni arust kell 12 lõunal ) teed silmad lahti ja tänad kõikvõimast, et ta on Sulle lubanud nädalast kaks puhkepäeva ja Sa saad neist rohke aja kulutada puhkamiseks, ilusateks unenägudeks, sooja teki alla pugemiseks ja veel paljudeks pühadeks asjadeks. Mina igastahes olen vaimustuses laupäeva ja pühapäeva hommikutest, peaasi , et ma tõusen siis kui unematiga on ametlikult hüvasti jäetud - st. unest lausa tüdimus .

Siis sõin ja jõin suure kruusi täie kohvi, mille aur aknast piiluva päiksekiire käes nagu ajakirjast võetud " perfektse hommikueine " pildina tundus. Tegin paar asja, et ma ikka inimese moodi välja näeks ja läksin raamatukogusid vallutama. Algul Rääma ja siis PKR. Nende vahele jääv bussisõit oli täiesti traagiline. Kõige pealt jõudsin ma bussipeatusesse liiga vara ja nii ei jäänud mul muud üle kui hakata mööduvate ja kõrvalseisvate inimeste elust osa saama ( sest tänapäeval ei suuda enam ükski mats tänaval kõndides vaikselt oma asjadest rääkida..)

Kaks puhtatõulist rullnokka-ossi tõmblesid vahetpidamata ja kasutasid valjult vägagi meeldivaid sõnu , mis nii mõnegi vene tädikese minu selja taga imelikult pudikeeles sosistama pani (ma loodan,et ta loitsus nad ära). " Hõhõhõh, siis paned kaks päeva pausi ja saad mööda tatti hõhõhõ irw hõhõh täitsa p'tsis hõhõh mari hakkas ka blokkima ja ei saanudki tõnn kätte ju hõhõ t'ra lähme täna lauaka peale välja onja hõhõh " . Selline hea, rahulik hobuseirnumine oli ka peale igat lauset. Lõpuks võttis juba päris muigama, milliseid idioote ikka olemas on .

Bussisõit oli traumeeriv. Mingi titekärude edasi-tagasi,sisse-välja voorimine käis. Tõstaks siis käru sisse ja püsiks paigal sellega, mitte ei möliseks iga kõrval oleva inimesega, et kas nad peavad ees seisma ja aidata ei või. Pealtnäha need inimesed, kes abi vajavad, on tegelt ka sellised virisejad ja vingujad ( nt pensionärid, kes kohe ei suuda tühjas bussis ühte istet sinust edasi minna ja sihikindlalt just sinu kohta tahavad).

Siis olid veel järjekordsed vanaprouad , kes kohe ei suutnud paar minutit sädistamata olla ja kuna mina nende vahele kitsas bussis sattusin ,siis nad hakkasid üle minu õla küünitades vene keeles oma turu muljeid vahetama. Kui ma Postimajas bussist maha sain , oli mul kohe jõulude tunne! Milline õnnistus oli enda ümber õhku tunnetada ..

Raamatukokku läksin , sest vaja ajaloo olümpiaadiks ikka vähe asja uurida ka. Nii ma siis istusin lugemissaalis maha seitsme paksu Eesti ajaloo raamatuga ja mõtlesin endamisi , et on vähe neid, kes on suutnud enda elu nii keeruliseks teha ja "au" on olla üks nende troppide seast. Yai !

Sellest ma pigem ei räägi kui masendavalt palju infot mul saamata jäi ja ma pean sinna tagasi minema, aga ühe asja peale ma suutsin küll seal palju mõelda. Milline peab olema inimene , kes lausa igavalt valges karbikujulises hoones, haudvaikuses, prillid peas, asjaliku näo pähe teeb ja tema kinnisideeks on raamatute otsimine riiulite labürindis ? Vaesekesed, kes endale selle elukutse valisid (kuigi ma saan aru küll ,et neile endale meeldib) .



Ja tegelikult olen ma terve päev rahulolevalt naeratus näol ringi käinud. Ma ei vaeva end mõttega, et miks . Mida see teadmine küll muudaks?



ONE REPUBLIC - ALL THE RIGHT MOVES / SECRETS
GOSSIP - LOVE LONG DISTANCE
HANS ZIMMER , PEAL HARBOR SOUNDTRACK - TENNESSEE
ja ikka veel SNOW PATROL - SET THE FIRE TO THE THIRD BAR


xoxo, lifelovers

Tuesday, February 2, 2010

I wish it could be as sweet as on the picture

kell on 9:08 , suursugune arvutiõpetus !


Mis paganama mõte on tulla esimesse kahte tundi ja siin lõpuks lihtsalt istuda. Istuda selle vastikult kõrge ja pidevalt ära sõitva tooli peal ( * see on ratastega ), kui samal ajal saaks pehmesse voodisse ära uppuda, sügavale teki sisse vajuda ja ilusat und näha. Mis mõte noh ? Ja ikkagi umbes 9 meist, ka. mina, vedasime end kohale ja siin me nüüd istume, saame orkutist üledoosi ja teeme IT-vallas imesid - loome enda nimedega kaustu !


Informaatika on pehmelt öeldes mõttetu. Informaatika õpetaja, aga lausa tetra-aju-penta-vaba !



Ja eilsest nii palju, et ma olen põhimõtteliselt nädalalõpu nimel elanud, kodutöid teinud, trennis käinud, sundinud end ärkama, naabritele naeratama ja nüüd tekib juba tunne, et kõik see läks veega alla. Yai


Eile tegi õpetaja Tõniste teatavaks, et me oleme pasad ja hiljem täiendas end, et me oleme lausa pasad kuubis. See oli lausa omaette elamus- seda tema suust kuulda.


SIDE LÕPP,XOXO