Tuesday, March 30, 2010

SIIT-SEALT
Täna , kui kell oli kohe kohe neli saamas, jalutasin koolist koju ja mu elu sai uue mõtte. Päike säras taevas. Mida veel tahta noh ?
Mul on kevad südames, peas ja igalpool , isegi nabaaugus. See lõhn, soojus, lindude laul, kanalisatsiooni aukudes lõputu vulin ja minu hiiglama suur tobe, kuid siiras irve. Kevad rokib !
Õpetaja Redik on olnud meie muusika õpetaja kõik need üheksa pikka aastat ja eile muusikas ta ütles mulle " Kristiina ,Sina oled ju klaverit mänginud ?" .Kust paganama mustast,sügavast,lõputust,teadmatust august ta selle info välja võlus ? Vahva, et ma isegi Koerapolkat ei oska klimberdada .
Ema tuli trennist koju paberiga, mis kandis endas edasi meie jumaliku planeedi suurimat sõnumit. Tegu oli tunnistusega.. minu emast on nüüd , 360 km läbimisel , saanud Meistersõudja! Kõlab kuradi uhkelt.
Kui kõik ütlevad jah ja astuvad Ülejõe Gümnaasiumi 10 A klassi, aastal 2010/2011, siis saan mina endale 2 nimekaimu ja ühe põhimõtteliselt identse nime. Kolm Kristiinat ja üks Kristina.
Nicole Scherzinger on minu jaoks olnud globaalne mega-tibi, aga laul " Just say yes " on lihtsalt haiglaselt ilus. Supper !


Teisipäeva õhtuks on mul tõsine rutiin, ma hüüan mõttes appi, ma tahan ära siit.

Monday, March 29, 2010


Sunday, March 28, 2010

Ain't no stressin'


Trummipõrin.. see on minu sajas postitus. Ma ei tea, kas sellel üldse tähtsust on , aga vähemalt k õlab uhkelt, seega mainin ära.
Arvu 100 on alati ülistatud igatpidi, seega kirjutan kah ilusatel teemadel.

Vaheaeg ongi põhimõtteliselt otsakorral, sest viimased 8 tundi ei vääri nimetust ' vaheaeg '. Need tuleks nimetada - 8 tundi ära harjumaks mõttega, et hakkab jälle see pull pihta..
Need on selle õppeaasta viimased taolised 8 tundi. Algab neljas veerand, lõpuveerand ,kõik seostub ainult lõpuga. Praegu tundub tore küll ja silmad põlevad peas,aga ma olen suhteliselt kindel, et varsti on mul nutt lahti ja jonnin nagu väike titt.
Vaheaeg kulus trennile, sisseastumiskatsetele, trennile, sisseastumiskatsetele.. a ja vahepeal sain veel tubli koguse puhata ka. Ma ei mõtlegi selle all ,et hommikul kaua magada, vaid seda , et sai vaheldust. Seda oli ilgelt vaja, sest paar päeva veel kolmandat veerandit ja mina oleks sussid püsti ka visanud.

Sütevakasse sain sisse, enda kooli ka ja siis hakkas terror pihta. Õde on mul alati olnud anti-süte, kas või juba sellepärast, et ta saaks mind rebaseks ristida uue õppeaast alguses, emaga oli võimatu suhelda, sest peale seda, kui olin sütevakasse vastu võetud, tundus , et ta mõtles sellele mis tema tahab, mitte mida mina tahan. Isal kipub üldse meelest ära minemast, et üheksandas klassiski käin s.t., et ka temaga arutamise võimalus langes ära. Ja siis veel need õpetajad, kes ainult sisseastumiskatsete ajaks digimuutuvad tallalakkujateks, ülejäänud 8 kuud ootavad nad , et meie seda oleks. Terrorist sai error , aga ma otsustasin ära , et jään Ülejõele, enda asja ajama. Kuigi ma ei saa ilmselt aru, milline võimalus mulle anti Sütevakaga, õigemini , ma ise lõin endale selle võimaluse, ei leia ma suurt midagi kahetsemisväärset, kui ma juba ette tean, et mul tuleb ÜLI kõva klass enda kooli.
Neljapäeval oli Liisa sünnipäev !! Panime Silviaga oma võlud - idiootsus ja julgus - mängu ja tegime talle sünnipäevaks video, mis oli ilmselt ajuvabam kui "Vaprad ja Ilusad" (täiesti naeruväärne võrdlus).Sünnipäev iseenesest on alati väga oodatud, sest on jälle põhjust pidutseda. Seekord oli põhjuseid lausa lademetes ja hommikul ärgates oleks soovinud , et neid vähem oleks olnud. Aga väga väga maru oli ja eriti lahe on see, et võtsime väga paljud asjad filmi ja tegime püha-kokkuleppe, et 10 aasta pärast vaatame seda kõik koos naerust pisaraid valades.
Mis meile veel selgeks sai, et Bailas on üks väga tähtis kaart puudu - Taarakunn - taarakunn on kaart, mille võtnud inimene, peab hommikul taara likvideerimise enda kanda võtma. Vot nii !

Hommikul kui neli vapramat, kes olid ka ümberasumisele sünnipäevalapse juurde jäänud, mõtlesin ma küll, et ma ei virise enam kunagi oma elu puudujääkide üle, mulle on niigi palju antud. Soojade tekkide alla peitudes ,vahtisime akendest välja, sinises taevas särasid päikesekiired vastu, mängis "Fireflies" ja "Wonderwall", rääkisime kõigest, mis pähe torkas, ja sinna oleks võinud veel kauaks,väga kauaks lebama jääda. Super super õhtule pani punkti ülim hommik. Mul on lihtsalt maailma kõige ägedamad sõbrannad . .

Eile oli Port-Arturis "Noormood" , mis oli väga äge ja nii mõndagi asja oleks enda selga tahtnud. Eriti hea on mõelda, kuidas need noored on sellesse kõik oma hinge pannud ja hullupööra vaeva näinud. Thumbs up ! Lisaks nägi palju palju tuttavaid, mis oli minu jaoks eriline boonus. Õhtul oli sugulase sünnipäev, ja kuigi see tore tädike, kes alati väidab " ei tule palju rahvast.. väike istumine kõigest " , oli sugulasi murdu ja jälle võib tõdeda, et mul on pöörane suguvõsa. Nii hea oli näha pisikest Carmenit ja Fredi, ja kui see nüüd kõlab vanamoeliselt, siis andestust - aga küll aeg läheb kiiresti ! Alles nad olid nii pisikesed. Õhtu koomikuks osutus salapärane Onu Valter, keda ma enne ei ole näinudki ja kes ei hõljunud mitte pilvedes ,vaid oli lausa universumisse rändama läinud. Alkohol teeb imesid.


Ma võin enda vaheaega lugeda ülimalt õnnestunuks.

Tuesday, March 23, 2010


There are things, what happen, without us even considering them. We haven't had the courage to think of these things , we haven't even thought the possibility of these things.
In that point we can say - life happened.

In some way, it happened to me last night.
I want to feel it


Rändame ajas tagasi ja jõuame selle punktini , et ma unustasin rääkida võistlustest reede-laupäev. Rakvere , B'klass II f . Muidu läks väga hästi , viiest neli võitsime ja kuigi ma vahepeal ei saanud üldse aru kus ma olen ja mis käkki ma kokku keeran, siis õnneks see oli mööduv faas ja ma võin endaga rahule jääda. Terve võistkonna pahameeleks, ei suutnud me taas narvakaid nutma ajada, palju jäi isegi puudu kõrgema klassi närvitsemisest. Järgmised võistlused proovime uuesti, nii kergelt me juba alla ei anna.


Väga eredad mälestused jäid seekord saalist. Mulle jääb siiani väga mõistmatuks , miks neile valmistas esimesel päeval juba vaheseinte allalaskmine raskusi ,sest nii lambad nad ei saanud ju ometi olla, et nad lihtsalt ei tulnud selle peale ? Teisel päeval nad siiski said selle eneseületusega hakkama. . aga nad lihtsalt pidid selle heateo kompenseerima, millegi halvaga ja selleks oli väga kleepuv põran täpselt servimiskoha peal. Eelmine õhtu oli saalis korvpall ja ma ausõna saan aru, et võit oli tore ja uskumatu ja meeliülendav tunne, aga selleks ei pea saalis šampust lahti tegema( eriti siis kui seda läga ei suudeta järgmiseks hommikuks ära koristada ) . Nii ma siis läksingi servima, kaheksa sekundit aega, hakkasin juba palli õhku viskama ja järsku ma jalg jäi kinni, vahetasin kohta ja kaheksa sekundit sai täis! Ma oleks võinud tol hetkel seinast läbi joosta suure vihaga ..


Õhtul otsisid seitse näljast Rakvere linnast friikartuleid või burgerit. Piirasime kaks väikest poissi sisse ja küsisime, et kust me leiaks selliseid söögikohti. Me pidime ikka väga hirmuäratavad välja nägema, sest nad võtsid käest kinni ja üks hakkas meile kategooriliselt valetama, et me neid ometi rahule jätaks. Tegelikult olid nad lihtsalt niiiiiiiii armsad !


Peale söömist ei suutnud keegi meist end liigutada. Minul isiklikult oli küll selline tunne, et ma oleks võinud terve öö seal laua taga veeta. Jalad pole veel kunagi niimoodi valutanud. Tundus nagu oleks meie jalad sõlminud mingi salajase pakti, et täna õhtul me enam neid maast lahti ei saa. Ausõna noh . Siiski imeväel hakkasime me "kodu" poole sammuma, Kaisa ees dirigeerimas kus suunas minna. Minu ja Laura vaimustus oli suur, tal oleks nagu Google Maps sisse programmeeritud.


Ma olin üks vähestest , kes öösel sügavalt magada said. Kuigi narvakad tramburaitasid üks korrus üleval pool nagu oleks seal üldtantsupidu aset leidnud , tuli unemati ilusti külla.


Laupäeval peale lõunat hakkasime koju sõitma. Milline luksus oli 2 tundi jutti ühe koha peal istuda.Kokkuvõttes elasin ma need kaks päeva üle, sest tüdrukud, võistkond ,kellega ma seal olin.. lihtsalt rokivad. Ei väsi kordamast, et just võistkonnal on minu jaoks tähtis roll mängida filmis " Kas ma elan järjekordsed võistlused üle ? ". Tavaliselt see film lõppeb alati hästi .. ja just nende pärast.

Sütevaka vestlusel küsiti ka minult, et miks ma just võrkpalli valisin ja tantsimise juurde ei jäänud. Nii spordis kui ka muus elus, olen ma tegelikult täiesti haletsusväärne indiviid. Ma eelistan alati kellegagi koos midagi teha, kui olla üksik üritaja. See tunne, et kõik koos on midagi korda saadetud, ühiselt, tähendab mulle midagi vau'd ! Muidugi on asju , mida teha üksi ja millest üksi rõõmu tunda , neid on isegi palju , aga kui ikka võimalus on, saab koos kiiremini ja kergemini , lõbusamini.


Eile oli Esmaspäev. Väga väga hea päev. Päike säras kõrgel taevas ja irvitas lumehangede üle. Vee vulinat kanalisatsiooni aukudest oli kaugele kuulda. Palju soojem oli .

Kui vestlus oli läbi , läksime Liisaga shoppama. Ma ei suutnud vastu panna, ostsin endale veel ühe paari teksaseid + särgi. Ma lausa kartsin emale öelda, et jälle üks uus paar ,aga ta ei kasutanudki fraasi " sa oled segane või ? " ja nõustus ,et väga ilusad püksid. Pärast käisime empsiga korra arsti juures ja mul oli terveks päevaks nii hea tuju , et kodus Kats küsis, kas mul on midagi viga. Pingelangus või midagi ? Tegelikult piisas päikesest, et ma rõõmurull2010 oleksin !

See , mis täna õues toimub ajab jällegi südame pahaks ja pea valutama ..
Õhtul on trenn ja siis peab kordama homseteks Ülejõe katseteks.


With love ,

you know who .

Sunday, March 21, 2010

Leidsin endale uue elumoto, õigemini samastasin end paksu kiisu Garfieldiga .


LOVE ME , FEED ME , NEVER LEAVE ME .

On ju tõetruu ? Täitsa sobib mulle ..
Väga tahaks siia kirjutada üht-teist , siit-sealt ,aga ma olen täna liiga palju mõelnud, et pikemalt normaalset ja arusaadavat teksti siia sigitada. Täna nimelt oli Sütevaka ainetest ja pidin kohe peale seda kirjandi järgi tegema ja kui ma siis lõpuks sealt nelja seina vahelt välja sain olin täiesti läbi. Üks suur sõõm värsket , niisket õhku tõi veidikenegi selgust pähe.
Katsetest nii palju, et ainetestid oli totaalne häving. See kord jääb mulle nüüdseks meelde sellisena - hetk, millal ma tundsin end elu jooksul kõige lollimana. Ilusad mälestused, kas pole. Minu lohutuseks polnud ma ainus ja inimesi , kes silmi pööritades klassist lahkus oli teisigi. Hurray ?
Kirjand oli nagu ikka. Ei olnud suurt põdemist ega midagi, sest ma leian , et kui neile ei meeldi mis ma kirjutasin, siis nii lihtsalt ongi ja kahju on kui nad sellest mõtet ei leia. Kas ma siis peaksin kirjutama teemal " Poisid, pange pintsakud selga !" .. see kirjand tuleks täielik loogika pomm.
Kirjutada oli muidu kerge ( nagu tavaliselt ) ja aega oli lausa tapvas koguses. Kusjuures andis tunda, et minu blogi pidamine, on kirjutamise mõttes väga palju mulle juurde andnud. Hurray vol 2 !
Mõnikord olen ma liiga väsinud, et üldse mõelda ja sellistel hetkedel mind isegi ei huvita enam see. Loobun ajutegevusest eneselegi märkamata.Ja siis .. olen ma märkimisväärselt vastik. Ütlen asju, mida ei mõtle, viisil mida ei taha. Seega thank you Almighty, et ma siiski suurema aja elust olen homo sapiens!
Lõpetame positiivsete mõtetega - suur sula on saabunud - viimaks .

KINGS OF LEON - MILK

Tuesday, March 16, 2010

Ma tahaks , et mul oleks sama nakatav ja lahe naer kui Kaidil.
Sa oled lihtsalt uskumatult lahe noh. ( ja ma siiani avastan seda )

I think it took my soul


Ma pole kuskile kadunud. Ma pole isegi kõige suurema tahtmise juures seda üritanud. . edasine kadumisest oleks k a o s .Ma lihtsalt olen nurka surutud,hõivatud,programmeeritud magama,õppima,treenima,sööma ja uuele ringile. Lühidalt , no on kiire noh.

Eelmine nädal ma mõtlesin vähemalt 6 korda päevas, et kust ma leiaks selle aja, millal istuda sellesse vägagi mugavasse kirjutuslaua tooli ja kasvõi ühe sõna blogisse kirja panna. Olukord oli lootusetum , kui esialgu tundus, seega ma ei jõudnudki siia tooli eriti tihti. Kui just ekooli ei olnud vaja põigata..


Täna ma sättisin end siia tooli , braavo ! Avasin kohe blogi ja tundus lausa, et minu postitused olid kängu vajanud ja kortsu läinud. Endale tundub küll ,et nii nii kaua pole ühtegi mõtet kirja pannud.


Eelmine nädal oli naistepäev. Pidin pettuma. Egas ma ei oodanudki midagi erilist, ma ei panustanud isegi millelegi keskpärasele, aga isegi see jäi tulemata. Seega, alates sellest aastast ma suhtun naistepäeva kui igasse tavalisse argipäeva, peas väikene , lihtne, kuid eriline mõte, et see päev on pühendatud maailma kõige keerukamatele kuid imelisematele elusolenditele. Meile naiskad.

Kolmapäeval käisin Sütevakas vahetusõpilaseks. Poleks arvanudki , et see nii kihvt saab olema. Kuigi selgus, et mind polnudki tegelt n.ö "listis" ja mind võis pidada loomulikuks kaduks, lahenes olukord siiski. Helery "lapsendas" mu ja kuigi terve päev ta tunnistas endale, et miks küll , ta võttis kaks lapsukest enda kaela ja ei jäänud koju aastatööd tegema.. mul oli küll heameel. Eriti, kui ta vaimustus mu painduvast,roosast,läbipaistvast joonlauast ning lõi selle ja enda pea vahel märkimisväärseid kontakte. Lihtsamalt öeldes, peksis seda endale vastu pead. Tunnid olid sellised, nagu olin oodanud, kuigi inglise keeles pidime Eva-Kaisaga leppima !rämedate! briti kollaste ajakirjadega.


See sama päev pidas Doris Kareva loengu Sütevakas, mis oli mõistagi mulle,vahetusõpilasele, boonuseks. Ta rääkis emakeelepäevast, emakeelest ja kõigest muust , mis asjakohane oli. Tuleb tunnistada, et vahepeal oleks olnud küll vaja külma dušši näkku , et silmad ei vajuks lõplikult kinni , aga enamuse ajast siiski kuulasin imestusega. Imestusega , sest oli lausa kummaline kuulata , kuidas üks inimene valib igat enda sõna, mis ta ütleb, teised aga loobivad lihtsalt tuulde neid. Kuigi ta tegi piinlikult pikke ja tüütuid pause, korvas ta need kõik õigete sõnadega.Tema jutt oli liialdades , täiuslik. ( uskumatu, et ma seda sõna kasutan). Küsimusele, mis on tema meelest lemmik sõna eesti keeles , tuli vastus lihtne - armsama nimi. Lihtsalt armas.


Ülejäänud nädal oli piinarikas, nagu ikka , ja ei vaja oma igavuse tõttu kirjeldamist.

Reede õhtul trenni lõppedes vajusin ma lihtsalt mööda saali seina alla ja mõtlesin ,kas täna ikka on reede, nädala lõpp ? Minu õnneks ei olnud ma tol hetkel vaimselt ebastabiilne ega puhtahull , vaid oligi reede õhtu. Terve nädalavahetuse olin ma kodus. Selliseid nädalavahetusi on ka vaja. Tegime empsi ja Katsiga koristuspäeva, küürisime,kraamisime ja päeva lõpuks kõik aevastasid. Pühapäeval oli tõsine lugemis-maraton, sest esmaspäeval oli Toomas Nipernaadi raamatukontroll.Muidugi käisime Lindas ja nii nii hea oli üle ~ kuu aja tätsi näha. Vahepeal oligi tunne, et keegi on nagu kaugel, kuskil ära ja puudu. Üks negatiivne külg oli ka kusjuures seekord vanaisa-vanaema juures käimisel - kõik me läksime näost lausa vikerkaare värviliseks tema Tai pilte vaadates. (nota bene- endiselt tahan soojale maale .. ja seda tahan umbes 272 päeva aastas)

Täna on teisipäev, 16.märts. Juba märtsi keskpaik.. aga lund on endiselt oksele ajavalt palju. 2010nda aasta "Teeme ära !" peaks olema lumesulatamis aktsioon. Midagi sellist, et mängu tuuakse föönid,kehasoojus ja muud äärmuslikud võtted selle läga likvideerimiseks.


Koolis on muidu nagu koolis ikka on. Raske,talutav,väsitav - eraldi,läbisegi. Praegu on suur osa inimesi koolis Ott Sepa ja Märt Avandi laialdaste mõjutuste all. Palju pole puudu sellest, et suurematel fanaatikutel oleks silmad surra-murrad(teate küll,siiruviirulised noh) ja keskel oleks kirjas Lovely Boyz või Homme18. Tuleb ju tunnistada, et " pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010 " oli geniaalne ja kõik need maru naljakad pila-lood on siiski kaasahaaravad ja kummitavad vahet pidamata. Näiteks minul on terve päev peas korduse-nupu all käinud " kellena näisid sa teel ... ". Imelik hakkab juba. + tehke mis tahate, aga mulle täitsa meeldib Malcolm Lincoln - Siren.

Kui see nädal ära lõppeb ,algab vaheaeg. Vaheaeg tähendab trenne,sisseastumiskatseid, inglise keelt ja natuke ka vaba aega. Sellepärast jätab see mind suhteliselt külmaks. Kohati lausa jäiseks. Ainuke märkimisväärne boonus on pikemad unetunnid. Hurray !

Märgiksin ära, et praeguseks on minu list pealkirjaga- " õpetajad, kes käivad lolli juttu ajamas sisseastumis katsete kohta ja soigumas, et ma ikkagi .. " on saanud uue liikme ja praeguseks on neid umbes 7 . Tubli tulemus !


Ma ei arva, vaid ma tean , et homme tuleb samuti kiire päev. Parim viis selle mõttega leppimiseks on lihtsalt magama minna ja aju automaatsele puhastusrežiimile panna, igast s*tta koguneb sinna ikka päevaga.


SEE YOU

(teadmata kuupäevani..)

Sunday, March 7, 2010

Ma ei pruugi paljusid asju teada ja ma võin ka väga ebastabiilse inimese mulje jätta palju rääkides, aga ühes ma olen kindel. Kui ma enda unenägudest raamatu kirjutaksin , saaks sellest good-better-best-seller! See aga pole võimalik. Kuidas saakski kõik meelde jääda, kuidas oleks võimalik leida piisavalt palju ja piisavalt õigeid sõnu ,et täpselt samasugune kujutluspilt tekiks nagu mina sügavas unes näen. Idiootne, kuid tore mõte.

Magasingi selle tõttu hommikul vähemalt üheni, sest igakord kui ma silmad lahti tegin, sulgesin need veel kiiremini. Oli vaja edasi vaadata noh.

Kaks nädalat veel ja siis on väljateenitud.. puhkus ? No ei , võistlused, sisseastumiskatsed vaheaja alla küll ei käi. Aga mul ausalt öelda siiralt suva juba, kui mind juba orjastatud on ,siis ma ikka olen hea ori.

Vaheaja lähenemise sümboolika ( ma lihtsalt pidin selle sinult rottima Cärola )

Puhkusest rääkides tahaks reisile. Meeleheitlikult tahaks. Istuks lennukisse, sõidaks sooja-paradiisi ja naaseks, kui lumehunnikud on veelompideks digimuutunud. Awesome.
Eestil polegi suurt midagi viga, aga enne kui ma pean silmitsi seisma siinse suvega, millel ( nagu me kõik teame ) on vastik komme käkki keerata, naudiksin non-stop päikest ja selget taevast.



Pea on täna kahtlaselt palju valutanud ..

Saturday, March 6, 2010

Battery running low



Nädal aega on möödas sellest, kui ma viimati kirjutasin. Ma olen pähe mingile " jäta meelde " kettale kõik salvestanud, aga nii palju on meelest läinud. Mul lihtsalt polnud aega.
Nädalavahetusel võistlustelt tagasi tulles oli võimas tunne. Teadmine, et " wow mul pole nüüd terve nädal ainsatki võistlust " on ikka küll täiesti ülemõistuse võimas. Küll on kahju, et järjekordse nädala pärast tuleb selle teadmisega hüvasti jätta .


Nädala alguses võtsin ma endale ainult ühe eesmärgi. Seda võib kutsuda isegi millekski muuks kui eesmärgiks. Ma lausa tahtsin seda. Tahtsin, et ma suudaks ilma pikema (2-3h) venitamiseta kirjutuslaua taha istuda ja seal korraga vähemalt tund aega püsida, et ma vähemalt natukene teeksin korralikult kodutöid. Tehtud. Ma hakkasin uuesti isegi füüsika konspekte tegema. Beat that!
Kuigi ma seda endale ei tunnistanud siis alateadvuses ma proovisin kõigest väest trenni vältida. Kuigi see mul väga hästi välja ei tulnud, elasin kolm korda nädalas pooleteist tundi üle ja seda suurema virisemiseta. Mulle lihtsalt ei läinud eriti korda.


Kool on talutavam kuigi tüdimus on mõistagi peal. Selle tüdimuse võib ilmselt liigitada kooli ja trenni ühise tulemusliku koostöö alla - teha ühest ( tegelt ma pole raudselt ainus ) normaalselt noorest inimesest ebanormaalne maeiteamisasi. Reede õhtuks ei tule lihtsalt enam sõnad suust välja ja sinuga lausa õiendatakse , et sa tugitooli hilisõhtul magama jääd. Vähemalt minu ema õiendas.
Mainimist vajab see, et kehalise tunnid lihtsalt r o k i v a d viimasel ajal. Viigimäe ja Veiks on aru pähe võtnud ja lasknud viimaste tundide ajal segavõistkonnad teha. See on omaette vaatamisväärsus kui klassivennad teevad kolmese bloki + 1 ( kusjuures see neljas hüppab teiste selja tagant ), Bertil mängib peaga ja enamus teistest panevad vahelduva eduga segast. Sellisest " kõrgema liiga " mängust ei saa mul mitte kunagi küllalt.


Aasta või paar tagasi käisin esimest korda Cosmose kontserdil. Mul oli veel 3 kuud täiesti haiglane ekstaas ! Neljapäeval käisin uuesti. Mis te ise arvate,et kas mul mängib juba mitmendat päeva järjest nende plaat ? Praegu ? Correct . See kontsert oli täpselt selline nagu peab. Selline, et ma pärast toolilt püsti kargaks üksi ja käsi kokku lahku paaniliselt lööks ( õnneks teised liitusid ). Peale suurepärast kontserti on nii ,et kui autosse istud ja raadio mängib mingit Ithaka Mariat siis otsiks nagu kuskilt oksekoti. No ja ma otsisingi. Kontserti esimene pool viis mu täielikku transsi. Kontserdimaja ülimugav tool imes mu tasapisi endasse ja pea läks mõtetest tühjaks.Toimus 30 minutiline paast mõtlemisest. HALLELUJAH ma ütlen. Teine pool oli vähe elavam ja mu pea käis koguaeg tobedalt nõksudes kaasa. Naerda sai ka palju ! VT SIIA



Neljapäev iseenesest on alati täielik peksupäev, sest kui koolist koju jõuad on tunne, et tahaks karjuda " pange mulle kirst valmis ja hauatahvlile võite graveerida täisnurkse kolmnurga ja reaktsiooni võrrandi ". Tegelikult on see tunne juba 5 minutit peale esimese tunni algust.. Sellepärast oli üks tubli annus Cosmost neljapäeva õhtul täistabamus.

Reede.. see sõna juba paneb muigama. Selle päeva puhul ei teagi kas nutta või naerda. Nutaks ,sest toss pole isegi enam väljas , vaid seda üldse polegi ! Naeraks, sest see on kooli nädala grand-finale. See reede oli vägagi talutav ja päiksekiirte saatel võisin ma rõõmsalt koju minna. Saigi läbi ..
Ai ups, mitte veel. Reedene trenn on täielik pain-in-the-ass !! Kust ma peaks selle viitsimise võtma ja maisse halli ronima ? Siit eksisteerivast universumist seda igaljuhul ei leia.. kui sa just pole ebanormaalne inimene aka Kristiina,Kaidi jne .. Me leidsime selle kuidagi ja ootasime " piki silmi " Kaevu bussipeatuses "maailma kõige tühjema " bussi 14 suurejoonelist saabumist. Miks see suurejooneline on ? Sest bussi mahtumine on suurejooneline sündmus.
Selle aja jooksul kui me spordihalli jõudsime tuli meil : 1. mõistada miks kaks väikest poissi teistelt täiega klobida said
2 .miks need poisid meiega hiljem vestlust aretasid
3. miks me küll vene keelt ei oska ?
4. mida kuradit nad meile ütlesid ja kas nad tõesti ütlesid meie kohta - tõi lesbi ?
5. ära joosta nende samuste poiste eest
See oli mul esimene kord kui ma väikeste vene poiste eest põgenesin. I think I can tick this point in my do-do list.

Trenni me jõudsime ja nagu arvata võis , hingasin ma hiljem veelgi kergemalt. Sain selle asja kaelast ära ja polnudki nii hull. Boonuseks sain mina vähemalt imestada, kui " wow tunne " on viibida saalis, kui kõik vaheseinad hakkavad järsku üles tõusma, tribüünid raskustega, kuid siiski Sinu poole vajuma ja Sina seisad kõige selle mürgli keskel pall käes , üritad trenni teha. Kihvt ma ütlen ! Staari tulekuks oli ju vaja siiski valmistuda ..


Laupäeva hommik - holy cow. Ma abielluks nendega kui see kuidagi võimalik oleks. Ma isegi ei viitsi kirjeldada seda, igal ühel oma imelised hetked.

Tänase päeva pärlid
- Seisime Liisaga R-kioski ees ja kohusetundlikud kodanikud nagu me oleme, ostsime bussitalonge. Räsitud väljanägemise vana päss tuli seisis meie selja taha ja sõna otseses mõttes lausa karjus kõrva - linnud ei söö neid !! Meie ei saanud mitte midagi aru , kuniks ta näpuga asfaltile viitas, kus mentosed olid. " Egas linnud närimiskumme söö , ei söö, linnud , ei söö ," ise näkku irvates. Seletasime talle, et egas need meie omad ei ole. " Ei asi ei puuduta üldse teid, ei pole teie asi , ei puutu teisse " vastas ta. Me ei saanud aru miks ta siis meiega üldse räägib ja vahtisime lolli näoga otsa. " Teie omad jah .. Linde on ikka igast varjundist !! " ja papi irvitas edasi.. Ainuke asi , mis meil näost puudu oli , oli kiri paksu markeriga "WTF" .
- Kats , aina suurema lotofännina, ütles mulle täna , et ma võiks ka Bingo Loto pileti osta. Mul ei jäänud muud üle , kui vastada , et ma olen ju 15, ma ei saa. Selle peale naeris Kats kaua .. ja kõvasti. Mul pole sõnu .

Ülejäänud laupäeva olen kodus passinud ja täiesti tahtlikult .
Elagu nädalavahetused !


Lühidalt kolm sõna - kõik on hea