SET THE FIRE ON THE THIRD BAR

Millal see viimati oli , kui mul nii tegus nädalavahetus oli ? Värskendage mu mälu, sest minu teada olen ma viimase kuu aja jooksul ainult kodune olnud ja kooliasjade seltsis aega raisanud. Ma olen lausa väsinud nädalavahetusest, vabast ajast. Ja mul on jumala hea meel selle üle. Juhhei

Aga peale reede õhtut ( mis muuseas oli veel kord väga tore ) oli hoog sees ja iga päev midagi teha. Laupäev käisime empsi ja Katsiga shoppamas. Meie shoppamine tähendab tihti ka seda, et me lihtsalt vahime igas poes mustmiljonit asja, proovime , kuid ei osta. " Äkki on kuskil ilusam ja odavam " - klassikaline. Siis kui emps haihtus toidupoodi ära, läksime meie Katsiga Hesburgerisse end ümmarguseks sööma ja tunne ka selline hiljem oli . Nii palju pole ammu söönud..

Hiljemalt õhtul , läksin Kaidi juurde , kus agent 0.03 ( Triin ) oli ja siis saime Keiso ja Robertiga kokku. Suund oli teadmata ja jõudsime hoopis minu juurde lõpuks. Mängisime scrabblet ja aliast. Väga tulised vaidlused tõusid scrabbles, sest nö võitmatu tiim Keiso ja Robi olid meist ilmselgelt värvikama sõnavaraga - " Sa ei tea mis asi pesukoi on vä ? See on ju see ,kes pesu sööb ! Pesukorvist ja , kuidas sa ei tea ?? " - " Maomask on ju see mida sa saad Leopoldist osta, karnevalidele paned pähe ja nii, mao oma noh! " - " AAU - see on ju see lühend noh, auto alumine uks, jälle sa ei tea! "

Ausõna tundsin end lollina.

Aliase käigus selgus , et Kaidi mälu järgi on Lauluväljakul mäe peal istumas "Gustav ... G.. Ei ! Gunnar Graps ! " Lõpuks ikkagi tuli Ernesaks. Keiso oli oskuslik sõna ' suguküps ' seletamises, ei vaja kirjeldamist. Nalja, naeru

Pühapäeva reegel nr 1 - maga ropult kaua!

Ma pean alati reeglitest kinni.. Reegel nr 2 seisneb selles ,et enne koolinädala algust, tuleb kodus üks ilus hommikusöök süüa, sest ülejäänud 5 päeva lähevad hommikuhelveste ja muu sellise nahka. Nii siis oligi suur kruus kohvi, soojade võileibade hunnik jne köögilauda troonimas.

Üle pikaaja ma tegin tõsise pühendumusega kodutöid ja võin kooli minna mõttega, et mul pole mitte midagi tegemata. Pikk virtuaalne pai mulle. Siis sai veel Liisaga õhtu poole väljas käidud ja ma veendusin jällegi, et pole tema sarnast mitte kuskilt võtta. Millest kõigest me ei muljetanud,rääkinud. Supjööööörr !

Veebruar tõotab tulla tihe, mitte ühtegi päeva ilma kellegi sünnipäevata. Nutan või naeran ?

Reede õhtu, 29.01 , kell mingisugune 23. . ? Ma ei saa aru , kuidas ma suutsin end toast välja ajada ja veel vähem seda , kuidas Triinul õnnestus jälle nii palju vinguda, et mu lõpuks nõusse sai.

hetkeajendis . .

ma olen siin kuskil rohelisel tänaval ja väga väga lõbus on ,
hõissa !

" lõbu lõbu, aita tal blogi kirjutada "
" mida mida mida ?? ei tule midagi "
" ütle, et karel on päris lahe, aga ma eitea kas kõlbab niimoodi öelda, aga krdi situ verd "
" mees läks metsa ja ta arvas et puu kukub talle pähe ja kukkuski"
" kumb oli enne, kana või muna ? " - " NO TA LIHTSALT OLI ! "
" kala on hea püüda ,aga kui on külm, hakkavad varbad külmatavad"
" ou ütle seda ka et mu isal on mingi krdi 6,8 v8 diiselmootor, see siuke püss , päris hea mootor on, ja mu isa ostis mootorsaani ka, Yamaha - 56450283 - ärge helistage kui pole põhjust "


Niisama väheke muljeid .

Will I survive another week ?

Yep indeed - a n o t h e r w e e k . Tegelikult on see ju kõigest üks nädal kodutöid, trenni, kooli ja muid inimese bioloogilisi ja vaimseid vajadusi , aga see on üks nädal jaanuari kuust, üks nädal üheksandast klassist, üks nädal minu elust. Lühidalt - aeg läheb kiiresti , ikka veel .

Neljapäevast tuleb juttu.

Väga armetutest külmapühadest ülesaajad tulid kooli ja täna oli meid juba rohkem. Süsteem hakkas toimima - kontrolltööd ära ei jäänud, õpetajate tobedad naljad olid puhkuselt tagasi ja kallimast kallim klassijuhataja suutis meid jällegi vaimustada.

Jälle jama meiega. Jälle 9a. Ei õpi, ei tee koduseid töid, ei oska käituda, ei oska olla. Ühte asja ei oska me veel - me ei oska kõige selle sõimu peale mitte midagi kosta, sest meie silmis muidugi olukord nii hull pole. Karel siiski lõpuks midagi ütles - "mh, nagu see karjumine aitaks ?" . Ja siis õpetaja k a r j u s , väga kõvasti , " Ma ju ei karjugi ! " . Asi on juba niivõrd käest ära läinud, et ta ei tee isegi enam oma häälekõrgusel vahet. Oh häda ja viletsust meiega ?

Risto mõttevälgatus, et maks on toitainete varjupaik ajas ta veel rohkem endast välja ja nii see bioloogia mööduski.

Oskaks trenn ja treeningsaal midagi öelda, oleks ta appi hüüdnud, sest see mis täna saalis toimus oli lihtsalt tobe.

Selles imetlusväärses programmis nagu MSN ( kujutate ette, kui palju raha maailma inimesed sellisel moel inimestega suhtlemises kokku hoiavad ? See on ÜÜÜÜÜÜÜÜÜRATU summa ! ) Igaljuhul, nagu iga õhtu, kummardasin ma seda ja suhtlesin seal. Triinuga nimelt. Ta on täpselt selline inimene, kes on väsimatu lõbutsemises ja meelelahutamises. Kuna Kats saab varsti juba 18, tekib mul igapäevaga tunne,et ma olen lihtlabane tatikas. Alles 15 ! Oleks siis 16, nagu enamus mu klassist seda on , aga no kahjuks / õnneks, jagab Triin minuga seda kurba saatust ja meie selle õhtune vestlus oligi sellest, et oleks 18 ja läheks klubimaratonile , kõigile oma jalustrabavaid tantsuliigutusi demonstreerima. Ei oska ette ka kujutada, mis saab kui see kringlikujuline arv ühe taga tekib .

Kuigi samas - tead ma ei taha kah vanemaks saada ! See on nii nõmedalt kahe otsaga asi .

Pikisilmi ootan, et kinoekraane hakkaks vallutama " Dear John "

XOXO

Mul on üks kallis sõbranna. Ta on selline inimene, et Sa võid end temaga surnuks rääkida. Mitte maast ja ilmast, vaid sellest mis sul sees on. Ta on nagu oma Eesti Oprah Winfrey, aga mustmiljon korda armsam,ilusam,targem ja lähedasem. Kuigi ma ei pruugi temaga pisarateni otsekohe naerda või seiklusi koos ette võtta, siis piisab sellest , et ta lihtsalt muudab meele rõõmsaks. Kõige kurvem on see, et teda pole praegu kaua näinud. Ja kõige tähtsam, et tal on täna sünnipäev.

niiiiiiii niiiiiiiiiiii niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju õnnne, kui Sa ette oskad kujutada, soovin ma Sulle !

xoxo , Sinu kelgutiim.

For 93583957395739573 times , but this time fckin seriously ,


Thank you for your attention .

Ja mõni inimene suudab ikka olla rõõmus selle üle ,et ta on lollakas ja teha suud lahti selle koha pealt, kus ta ei oska mitte mõmmigi öelda. Ei tea, kas nutta või naerda


Raske on teha vahet asjadel ja tegudel, kas on õige või vale, inimestel, kas nad on head või halvad. Ma sisendan endale parema meelega seda, et igaüks ongi omamoodi, maailm peabki olema üks erinevate homo sapiensite kompott. Kõigele, mis sealt kompotist edasi aset leiab, kõige selle peale vaatan ma küllaltki nõutu näoga.

by me

Desperatly longing for hot, even burning sun

Eile õhtul ma valetasin isale , et lähen teiseks tunniks, loovutasin enda unest 1-2 tundi ja hiljem mõistagi nägin ilget vaeva üles saamisega , aga see oli igati mõistlik investeering. " Saar " / " The Island" what evä - absofckinlutely MASTERPIECE !

Mulle ei meeldi enamus sellised filme, kus on korragi kaadris hordide kaupa retuusides mehi ja valgeid laboreid, aga no see oli oma ette klass. Vaadake kõik , kes juba vaadanud pole. Nii äge äge äge ! ps . scarlett why have you got shitloads of beauty ?

Esimene tund oli matemaatika ( kusjuures, mul tuleb järjest paremini välja kooli jõudmine õigel ajal) , siis muusika, kus ma sain täieliku trauma. Esiteks kuulasime ooper " Carmenit " nii nii kõvasti, et isegi klassi helikindlad uksed ei pidanud vastu ja siis demonstreeris õpetaja oma klaverimängi oskusi. Kuigi midagi polnud demonstreerida .. Muidu juba viimastel nädalates laulmises aktiivselt kaasa hakanud lööma isasloomad pakkusid täna omamoodi elamust, kui ma kuulsin kuidas nad lollakate nägudega laulsid " Well " , he answered " Baby dontcha know that it's rude , to keep my two lips waiting, when they are in the mood / kiss me sweet .. blabla . . Igapäev just sellist repertuaari neilt ei kuule.

Siis oli geograafia,vene keel ( slow death vol 8472847 ... ) , ja edasi läks päev juba hoopis oma soodu. Eesti keele õpetaja saatis mu postkontorisse, et postitaksin oma uurimustöö ära Tartu Ülikooli. Vat see on kõva sõna. . et ma sellega lõpule sain ja nüüd õnnelikult elu lõpuni saan elada.

Väga masendav on koolist välja saada ja siis sinna tagasi minna, sest ma ei oska enam klassijuhatajale enda põhjuseta puudumisi kuidagi kirjeldada. Ja mis hinnaga veel ma sinna kooli tagasi läksin, kui ma peale ajaloo tundi teada sain , et kõikvõimas kuskil nurgataguses on meid premeerinud kahe tunni ära jäämisega. Hallelujah

Homme tulevad päevakavasse ka kerged muudatused, on koolidevahelised võrkpallis, 1-4 koht ja siis peab kuidagi uude halli trenni jõudma ( see saab olema suurejooneline, sest see on mu esimene trenn seal hihi ) Tegelikult on mul selle üle ainult hea meel, sest praegu võtaksin sületäie muudatusi vastu.

ja siis veel seda, et uni on . . .

Give me an electric shock, i may need it .

Terve nädalavahetus on läinud liigagi kiiresti ja fookuses on uisutamine , uisutamine , uisutamine. Mul on täiesti igava inimese tunne. Kas asi on selles, et peale koolinädalat ma lihtsalt ei vaevu enam midagi ettevõtta ja tiksun vaikselt tunde diivanil või mul lihtsalt polegi piisavalt üllatusi ja põnevust.Wow-faktor elust praegu igaljuhul on kaotsi läinud. Ma luban , et otsin selle ülesse, sest ongi juba kõrini- elus ? Pmst jah .

Pärnu VK vs Ozolnieki mäng oli täna nagu Borat ütleks Big success !! 3:0 selline hea kerge pärastlõunane lüps. Ozolnieki üllatas publikut muidugi täiesti oma man-boobsiga, wannabe Sherkiga ja Sõrmuste Isandast välja karanud hobbit Frodoga. Väga kirev seltskond.

Milles ma täna öösel ja hommikupoolikul kindlust veel sain , et ma tänan veel ja veel kord seda salapärast kõikvõimsat maamunakesel, et ma inimene olen. Erinevalt teistest karvastest ja sulelistest saavad kõik kõlupead maailmas unistada, kujutleda ja soovida. Ja mis oleks selleks parem kui unenäod. OI OI kui ilus unenägu mul täna oli. Mitte, et ma iga öö midagi üpriski tähelepanuväärset või totrat ei näeks aga no tänane pani unes lausa naerma. See oli ( nüüd tuleb täiesti ajuvabade sõnadega loetelu , nii tobedate ja naiivsete ,et lausa paha hakkab ) - maagiline, soe, kaunis, täiuslik?, rõõmus, rahust lausa pakatav jne jne ma ei oska tegelikult õigeid sõnu leida.

The worst thing about sweet dreams is that they are dreams. But then again, we all have nightmares too..

Post scriptum - mul on kõrini sellest , et auto akud on läbi, veetorud kinni külmunud, nina otsast kukkumas, hommikul hundilauda tunne, külmapühadest siiski pole ei ööd ega mütsi ja masu ei ole veel lahkuva rongi peale jõudnud, otseteed Siberisse.

Seega tõmba uttu pakane + üle -12*C ja igast surutistest ei tahaks ka enam midagi kuulda.

adios

Now you see - now you don't

Laupäev - viis päeva olen suutnud ära tiksuda ilma, et midagi natukenegi märkimisväärset siia kirjutaksin. Mitte ,et mu elu oleks kulunud,äravisatav ja igavusest haigutav jalanõupaar toa nurgas , aga rutiin on kõikvõimas. See nädal ma jätsin ametlikult hüvasti ja igaveseks uurimustöödega ja õpetajatega, kes siiski suudavad kuidagi mind alati lollustele ümber veenda. Ja mina veel arvasin, et olen kangekaelne.

Järgmine hädaabikõne tuleb ilmselt ~ 25 päeva pärast kui mind ootab ees ajaloo olümpiaad. Jääge siis ootele kõik kaitseinglid ja head vaimud eksole ?

Avastasin, et ma olen suuteline midagi kirjutama ainult siis kui mingi eriskummaline tunne sees on , et oh nüüd tahaks mingid sõnad ritta seada ja neist isegi mingil määral rõõmu tunda. Kõik ülejäänud korrad on justkui pealesunnitud trükkimised. Ja mitte kellegi teise pealesunnitud, vaid mu enda, sest öelda oleks palju ,aga hetk,sõnastus ja muu säärane , mis loeb on valed. Totaalselt valed. Ma võiks siia vahetpidamata statistikat teha, mitu korda täna bioloogias " seedeelundkond " kirjutasin või matemaatikas aru ei saanud, aga mind see ei huvitaks. Keda siis veel kui mitte mind ?

Koolist ja kirjutamisest niipalju, et ma loodan, et see diskussioon, kes lõpukõne kirjutab väikseks ja vaikseks kodusõjaks ei kujune. Kuigi ma pean tunnistama, ma tahaks kohe ikka väga seda ise kirjutada. Enamus peab seda täiesti arulagedaks. Mul pole endal ka aimu, miks ma endas nii kindel olen ( et see üldse õnnestub ja eelkõige mulle endale meeldiks, siis alles räägime teistest) ja pean ennast üheks võimalikumaiks variandiks.Ma lihtsalt tahan midagi öelda kolmekümne kahele matsile, midagi südamest ja ma tahaks ka nende eest midagi öelda kõigile teistele ( õpetajad jne jne ) . Aga lõpuks pole mul nii või naa sooja ega külma , peaasi et ma üldse lõpetan .

Praegu on sees selline tunne, nagu oleks haudvaikus. Ma pole õnnetu ja ma pole õnnelik. Ma olen rahul. Tahaks lihtsalt suve ja seda tunnet , kuidas päike nahka kuumutab, hilised hommikuid ja pikki õhtuid. Praegu tundub see küll kõik nagu täielik suveunenägu või mingi miraaž .

I think I have changed. It's not a bad thing , or is it ?

Who said what ??

Ma tahaks koguaeg siia kirjutada midagi, sest mul on tegelt nii palju millest rääkida, et endale meelde jääks, ei ununeks ära. Viimasel ajal olen just tähele pannud , kuidas kõige väiksemad , kuid soojemad hetked mälust justkui ära kustuvad. Kõige tähtsamad

Lihtsalt see uurimustöö on hetkel kõik nurgatagused mu niigi väikeses peakeses läbi tuulanud, kühvli peale harjaga viimsegi ajuraasukese pühkinud ning tundmatusse suunda visanud. Lühidalt - ma olen omadega pees

Eile oli esmaspäev, mis oli raske nagu iga jumala esmaspäev, sest esmaspäev lihtsalt ongi raske ! Ma arvan, et see ei vaja selgitust miks. Meil oli lõpualbumi pildistamine ja ma ei hakka üldse kommenteerima , millised pildid kellelgi tulid - kõik tulid väga ilusad , järeldus : meil on igavesti vinks-vonks klass. Sellega seoses jooksime Geityga vahepeal nagu peata kanad kooli peal ringi ja üritasime neid info-lehti albumi kohta täita ja veel peale selle minu tehtud ( <-- loe veel korra ) tauste plaadile tõmmata. Lõpuks kuidagi me jõudsime kõigega mäele ja kooliga oli tibens-tobens. Sealt ma põgenesin enne muusikat. Tulin koju. Kusjuures põlgusega, sest kodus ootaski mind ju uurimustöö. Vat see on üks tõeline õnnistus ma ütlen teile.

Esmaspäev koolis kukimukidega !

Eile kirjutasin peatükki , kus rääkisin otsekõne kasutusust pealkirjades. Mul olid endal kohe igast mõtted otsas ja järgneva peale , olen vist ainult mina suuteline tulema.
Hakkasin msnis nö online küsitlust tegema teemal : Mis emotsioone tekitab teis otsekõne esinemine ? Kas paneb mõtlema kes seda ütles jms ? ( ??????????????????????????????? )

Sellist kogemust juba igaüks elust ei saa.

Kõige lahedama vastuse andis Rico ( juba naeran )

rico says : erutatud olen

rico says : näen et keegi ütleb et " Jänkud on põnevad "

rico says: siis kohe oooooooooo ( selle asemel peaks olema üks hästi debiilne smail )

Ma hakkasin nii kõvasti naerma, et isa ei uskunud enam, et ma uurimustööd teen ,vaid arvas et mängin midagi vms.

Ma olen põhimõtteliselt selle uurimustööga nii kaua müranud ja jämminud ja kraaklenud, et ta vist tõepoolest hakkab valmis saama. Kui nüüd ainult õpetaja ka rahule jääks (mida muidugi ei juhtu, aga sellest on mul pehmelt öeldes üksteskõik)

kas teadsite, et kõige positiivsemad inimesed on nö peale murdumispunkti ka maailma kõige masendavamad ? hoidke distantsi siiski.

side lõpp ma arvan ?

I would like to make myself believe that planet Earth turns slowly

and ps ,

SOS, please someone help me, it's not healthy to do research all the weekend

I want everything impossible, I can't have but I need everything that I already have

23.10 laupäev, 16.jaanuar võtan virtuaalse ühiskonnaga ühendust, roger that ?

Selline nõme ja tobe algus, kuna tegelikult tahan alustada neljapäevast ja siis veel reedest ja siis veel räägiks tänasest ja lõpuks kõigest , mis pähe torkab.

Koolinädal oli täpselt selline, nagu üks raske,korralik ja pead valutama panev missioon. Igapäev oli vaja midagi teha , et nö pinna peal püsida, õhtud venisid pikaks matemaatika kodutööde seltsis , aga ometigi see meeldis mulle. Mida ma küll leian pingutamises, raskes töös ja lõpuks lihtsalt teadmises, et mul oli see ja too asi tehtud ? No ma ei tea ,aga midagi seal on.

Oli mõistagi ka helgemaid momente minu oma linateoses " Kristiina kannatused Ülejõel", nt :

Neljapäev kui õppealajuhataja oli oma unne suigutava ja üdini kasutu loengu ära pidanud , kuidas meie lõpetamine ikkagi välja näeb, läksime Kaidi ja Liisaga 8ndasse tundi õp. Kõksi juurde - inglise keele lisa , olümpiaadi ettevalmistus või kuidas iganes seda võtta .

Teda ei olnud klassis ja me hakkasime seni kaua ennast unustavalt tahvlit sodima ( markeritega mis niigi kohe tühjaks saavad ja maailma kõige tobedam väljamõeldis on , mis teile kriit ei sobinud vä ? ) Siis tormas õpetaja klassi ja kukkus vabandama , et ta oli all baaris/puhvetis/kohvikus , kuna tal on täna tohutu söögiisu. Ja edasi oligi nii : kolm õpilast ja õpetaja sõid koos juustusnäkke ja igast muid asju veel, mis 8nda tunni ajal otsekui taevasse viivad. Lõpuks me muidugi jõudsime ka Inglismaa ajaloo ja eluolu juurde , aga ma ikka mõtlen, kui ägedaid õpetajaid võib olemas olla, kes võtavad õpilasi millegi rohkema kui robotina, kellele asju pähe tampida.

Neljapäeval oli venekeeles täiesti ajuvaba juhus. Kui õpetaja jättis meile ebaloomulikult pika teksti tõlkida, sellest lühikokkuvõtte teha ja veel ka tunni lõpus ettekanda , loobusime meie Triinuga oma ajudest kohe ja mõistagi, nagu meie peas helgeid mõtteid vähe oleks - helistasime tunni ajal Triinu emale, kes vahepeal kohe mitte mõmmigi aru ei saanud. Nii seal siis Triin pobises ja mina kirjutasin ja ema tõlkis ja vahepeal kõik koos irnusime. Märkmata see mõistagi teistele ei jäänud , aga ma ei tea kas õpetaja tõepoolest ei saanud aru (??) või ta lihtsalt ei vaevunud meiega tegelema. Hilarious and Disastrous.

Reede viimane tund on alati täielik õnnistus. See on keemia. Pole midagi paremat ,kui KEEMIA ! Selle idiootsust,ajuvabadust,tobedust,uimasust ja samas naljakust ei ületa mitte miski. Ühel hetkel jäin klassi vaatama ja kõik oleks nagu midagi väga kahtlast tarbinud. Naersid endal üliõnnelikud näod peas- ma olin ise täpselt samasugune. Ikka õpetaja ja enese pärast. Mitte et meil keset mooli õpetust oleks reaktsiooni võrrandeid vaja, aga kunagi ei tee ju paha !! ( õpetaja eda baggins , te olete " sündinud geeniuseks" ) Keegi midagi ei oska, Triin tõestab tahvli ees, miks ta juuksed just nii ilusad blondid on ja õpetaja ainus põhjendus igale mu appikarjuvale küsimusele on : see H2 LIHTSALT ON ! NII PEABKI OLEMA, TA LIHTSALT TULEB !

Nüüd ongi meie klassi ametlik elumoto , et kõik ongi nii lihtne ja tulebki nii lihtsalt ja mõistagi. . läheb sama lihtsalt meelest ära .. nalja oi kui palju ( praegu ma naeratan ka rõõmsalt, sest juba meenutamine võtab muigama )

Laupäeva hommikute võlu tuli 3 veerandi esimese koolinädalaga tagasi, sest pole midagi paremat, kui magada üle 6-7 tunni. Istusin köögis, jõin kohvi ja vahtisin aknast sireli härmas okstel askeldavaid tihaseid. Oli hea , oli noh .

Kuni hetkeni ,mil ma ei saanud kaminat põlema ( lööksin seda jalaga, kui vaid nii kõva ei oleks ) ja loovutasin terve enda päeva uurimustööle. Mina, Kristiina Ojamets, luban , et peale üheksanda klassi lõppu, ei tee ma ühtegi olümpiaadi ega õpetajate pealesunnitud ja minu poolt alla antud uurimustööd , kui väljaarvata inglise keel , mis mulle tõesti meeldib.

Esmaspäeval on lõpualbumi pildistamine ja mina ootan seda mõistagi põnevusega, kõik mis vähegi lõppu meenutab, teeb meele üheaegselt rõõmsaks kui ka kurvaks.

This week will kill me softly, rrrrrrrrrrroarh , so along mates.

See postitus tuleb pehmelt öeldes nagu pudru ja kapsad, sest mul on kirjutada küll, aga niivõrd seinast seina ,et oi oi .

Esiteks, see , et sa pead 7 tundi , igapäev enda elust kulutama koolis käimisele - mismõttes võivad täiskasvanud viriseda, et neil on raske elu tööjuures ?? ja meie ?? õppimine on maailmakõige raskem täiskohaga töö üldse. Meile küll keegi pole Cosmosse selle eest artiklit kirjutanud, nagu neile " Kuidas ülemus ümber sõrme keerata ? " " Töö ja väsimus, meil on ravim " jnejne.

Sujuvalt üle - kuigi see väsimus nüpeldab täie rauaga, annab trenn nagu mingi süsti, peale mida ei vajugi kohe ära. Kuigi sinna on end üliraske lihtsalt kohale vedada ja alguses kui esimesed paar jooksusammu peab tegema tahaks nagu minna ja kirstu endale välja valida, siis pärast on isegi jaksu mustmiljoni kodutööga toime tulla ja ehk isegi normaalsel ajal magama saada. Uuel hommikul siis jälle uue hooga, eilne väsimus kukil istumas - ja nii tuleb seni vastupidada , kuni tuleb kas vaheaeg või häving.

Täna käisime Liisa ja Kaidiga koolis oma lemmikul lemmikul lemmikutest lemmikumal WEBQUEST'il . Teate ma isegi ei viitsi mõnele üksikule lugejale seletada, mis ime asi see veel on. Aga igaljuhul seda me tegime ja nagu ikka juhtub, kui meie kolm kokku satume - terve see aeg irnusime. Täna läks asi koguni nii traagiliselt kaugele, et meie vastustest ei saanud suurt asja ja minu ripsmetušš läks naerupisaratest laiali. Suhteliselt raske oli tõsiseks jääda, kui netis linki avades järsku .. vaatas vastu.. see

Õpetaja Ervald hakkas meile nüüd II poolaastast informaatikat andma ja ta on ka ikka täielik maaväline nähtus. " Nüüd teeme midagi väga rasket ,te peate endale kausta looma ", " Nüüd tuleb kõige raskem koht, pange sellele enda eesnimi " -No minul "võttis küll aju tossama .. "

Trenni minnes, kui mul on üleüldse päevast nii 15 vaba paar minutit, saan mõelda asjadele, mis tõepoolest ei sisalda ühtegi kooliga seonduvat asja , hakkasin ma mõtlema , et miks üleüldse inimesed vihkavad üksteist ( nimelt mul on üks vihkamisega draama vahendamine hetkel käsil ). Minul endal pole tegelikult vihkamise õigest terminist vist aimugi. Järelemõeldes, ma pole kunagi ühtegi inimest tulihingeliselt ja veendunult vihanud. Sama võib isegi öelda asjade jms kohta. Mul esineb kõike muud - jälestust,tülpimust,väsimust millestki, halvustamist,tülgastust ja veel mõni halvem sõna sekka. Vahe ongi selles - vihkamine on minu silmis püsiv, muu mööduv . Ja kuigi ma võin seda sõna päevas alateadlikult 4-5 korda kasutada - ma vihkan seda ja toda ja keemia õpsi eks ? ! siis ma ju tegelikult ei mõtle nii ,ma lihtsalt ei hakka nii peenelt ja valitud sõnavaraga rääkima - Oh juudas ,kuidas ma ikka tülgastan matemaatika kodutöid .. ??? ei kõla just eriti minulikult, ega üldse normaalselt .

Kehalise tund oli täna ka väga vinks vonks. Mängu tulid hüppelauad ja matid. Ühesõnaga - paras karglemine. Minul kui tõsisel " kardan selja peale kukkuda" foobikul oli tõeline katsumus end ülepea hundirattase visata ja jalgadega pehmel kõrgushüppematil maanduda. Aga ära tegin ja tegelikult ,nagu iga hirmuga maamunakesel - polnudki nii hirmus.

Järgmine esmaspäev on meil lõpualbumi pildistamine ja ma satun ärevusse isegi sellisest asjast. See lihtsalt on esimene märk, et see aasta ongi 9 aastat kestnud ILGELT raske ,kuid siiani parima kotijooksu finišijoon. Boonuseks - sinised kaaned jäid peale ja mina olen praeguseks isegi ühe tausta valmis mäkerdanud. Hurray

See nädal kasvavad mul õpikud,uurimustööd ja KOOL ülepea ning seda kõrge kaarega. Kõige kurvem on selle asjaolu juures see, et ma olen sellest teadlik ,et see pole mingi " õppimine on sitaks masendav" lühifaas ,vaid seda jätkub kauemaks ja ma pean selle kohutavalt piinava ja surmava teadmisega elama. Shit happens

Ma igatsen paari vana sõpra ja seda just sellepärast, et nende toel oleks praegu kuidagi kogu see koolijamps kergem.

No ja tegelt - pole hullu.

David Guetta - Everytime we touch, Tsaupakkkaa

Bring it on biiiiiiiiiiiiiiiiiiiatcchh

Nii nii nii , täna on 10 jaanuar. 9. jaanuar läks mul kõik kodus kudemiseks ja nö. haavade lakkumiseks, mida mul sõna otsesmõttes hetkel jagub. Kõik ikka Keilast, kust siis veel.

Tegelikult on mul neist haavadest pehmelt öeldes savi , sest see tasus end ära. Ma arvan , et nii suurt kiindumust võib mingil määral armastuseks ikka pidada seega - paar päeva ja mul oli jällegi jäägitu armastus võrkpalli,spordi ja oma võistkonna vastu. Me pole just mingid 1.90 pikkused monstrumid, kes valitsevad Eesti noortevõrkpalli taevas ja kohati võib tunduda, et me oleme kari lambaid AGA me oleme meie ja mulle meeldib nii.

II finaali lõpetasime siis täitsa edukalt, lõpetades 4 tubli võiduga ja ühe napi kaotusega Keila kollidele. We'll survive.Viimane mäng oli kohe eriti ropult magus, kui 2:1 kaotusest rabelesime 3:2 end välja. Rakvere treener mõistagi tegi meid igat võimalikku moodi maha- me ei oska lüüa, me oleme maa küljes kinni, te vaid vaadake meid jne , aga kotti nad said ja olgu nad vihased selle peale ,et nad lihtsalt - sitemad ? Seega me lõpetasime ilmselt II finaali esimestena , mis kärab küll , sest I finaali viimased kõlab sitemini (naer)

Nii palju nalja sai seekord, et kahe päeva jooksul sai veel täie eest kõhulihaseid tehtud. Lauraga paaris olles ,saab tegelikult alati nalja ,aga ma kirjutan siia need killud üles, mida ma kohe üldse ei taha unustada ja teinekord siit lugedes, tean et nad on mul kindlas kohas olemas.

KEILA KROONIKA

Laura leidis endale Narva võistkonnast särgi numbriga vaste, kes polnud kohe üldse .. okei

Mõtlesime testida Jüri Rummi kannatust ja tuli plaaniks, et kui ta kaptenilt-Lauralt, küsib kas võistkond valmis , siis ta vastab ei. Edasine oli juba mõttelend.

* siis küsiks Jüri mõne aja pärast uuesti , kas olete valmis ja Laura hakkab karjuma, et mida ta segab , ta vajas minutit aga 0:59 oli täis

* terve võistkond hakkab rituaale tegema ja vastased peavad meid täiesti ogarateks

* Laura hakkab peale kurjakuulutavat ei'd oma käega rääkima " tavai käsi, Sa suudad seda !! löö nüüd need pallid maha, ma usun Sinusse !!" jne . Vastased peavad meid kohe täiesti täiesti ogarateks .

Sõitsime Lauraga peale esimest päeva Tallinna. Keila rongijaamas tabas meid teadmatus, kuhu poole Tallinn jääb. Küsisime ühe vanapaari käest, et kas Tallinn jääb sinna poole. Need muigasid ja pobisesid läbi naeru, et ei tüdrukud pealinn on endiselt teisel pool. ( siiamaani meenutades lämbun )

Tagasi Keila sõites istusime hommikul rongis, teadmata , kas see on ikka õige rong. Õnneks oli

Olime Lauraga valmis juba rongilt maha minema ja seisime uste taga. Need pidid avanema, aga saatus tahtis teisiti. Need jäid põhimõtteliselt suletuks ( kui väljaarvata nii 20 cm ava, kust hea tahtmise korral piitspeenike supermodell läbi mahuks, mitte suurte trennikottidega unised tüdrukud) Meil jõudis peast läbi käia mõte, et me sõidamegi nüüd Niitväljale, golfi mängima, või Riisiperre mööda rööpaid koduteed otsima. Jooksime siiski läbi vaguni ja silmad peas põledes hüppasime rongilt maha. Vahtisime üksteisele suurte silmadega otsa, et me siiski jäime Keila ja hakkasime südamest naerma. Ainult meil juhtub.

Keilas on väga väga toredad inimesed, et te teaks. Nimelt sealse gümnaasiumi administraator, koristaja ja muidu asjapulk tädike oli enam kui sõbralik meiega. Ta oli lihtsalt nii ahastuses, et lõpuks nägi tema ka lapsi ja korra 10a jooksul selles võimlas ja koolimajas elu keeb. Kusjuures, tal oli oma laua juurde peegel pandud, sinna suunda, et ta näeks kohe ,kes uksest tuleb. Clever?

" Nii näete, siin on dušširuum, siin saate end seebitada ja pesta, et see on siis selline koht "

" Sinna poole jääb Selver. Sealt saate osta süüa ja juua "

" No kuidas teil täna läinud on ? ", " Me võitsime ", " OII KUI TUBLID, kas on tänaseks kõik ?", " Ei , kaks on veel " , " OI KUI TUBLID ! " ( ???? )

" Issanda püss, Sa sokkis, kivipõrand võtab Sul jalad alt ära "

Ei pruugi ju naljakalt kõladagi, aga oleks te ta nägu näinud , kui ta neid uskumatult tarke lauseid dikteeris meile vahet pidamata ette. Kes oleks osanud arvata, et Selverist süüa saab osta?

Lisaks mängis vahepeal võimlas saladuslik klassikaline muusika. Kes seda lasi, on siiamaani teadmata . Pähklipureja saatel on igaljuhul täitsa tore servida.

***

Tegelikult juhtus veel nii paljut ,aga peamine on see, et ma olen praegu väga õnnelik ja rõõmus. See , et kahenädalane vaheaeg nüüd läbi sai ja ma homme pean kooli põrutama ei muserda üldse, vaid vastupidi on heameel näha teisi.

Kõik on tore , lilleline ja vikerkaarevärviline, pillerpall ja tants ja trall.

Tsaupakkaa

gotta be starting something

Üks asi , millest ma ilmselt kunagi ei keeldu, on filmide vaatamine. See ,kes kutsub, võib arvestada, et 90 % tõenäosusega ma lähen kohale. 10% keeldumist tähendab väga ulmelisi ulmefilme, eesti saiko-filme( nagu Püha Tõnu kiusamine ???? ) ja seda, et ma olen seda filmi juba üle 2 korra näinud ( kui just väga väga , tõsiselt , lausa imestama panevalt hea film pole).

Käsi südamel, võin öelda - olen filmifriik.

Täna kodus magasin, magasin .. ee magasin veel ? ja siis vaatasime Katsiga Beyonce Knowlesiga peaosas filmi Obsessed. No ma ei või kui ilus ja andekas see naine on. Minu edetabelites absoluutselt igal loovust nõudval alal on ta top 1. You rock !!

Filmi kohta nii palju, et see oli täpselt selline film, mis hoidis terve aeg põnevust ja pinget üleval, tekitas selliseid momente, kus ise oleks tahtnud minna ja täiega virutada nn. debiiliku rolli mängivale inimesele. Filmi mõte oli täpselt , mida nimi lubas ja pani mõtlema, et tegelikult ongi nii , nagu seal oli ( kuigi eelmainitud filmis on mängus totaalselt ja vaimselt haiglane inimene).

Mis tahes asi või isik, inimesele kinnisideeks ei saa, jääb tema selle järgi jooksma. Tahetud tema juurde ei tule kunagi, kuid see ei pane veel loobuma. Vastupidi, see sunnib järjest takka, kuniks see leiab kas drastilise või fenomenaalse lõpu.

7-08.01 marsuut Keila - Tallinn - Keila , sinise-kollase ilusa mustriga palli seltsis.

See you when i'm back

Holidays keep coming, keep going ..

Eeee, egas see ei vaja ju mainimist , et Estonias oli kõigest ÜLI MEGA LUXXXXXXXXXXXX mõnsa olla ? Kaidi muidugi kaotas sinna kõike ära. Kõrvarõngastest alustades, lõpetades läätsega. Minu kaastunne (naer)

Mul on täna igaltpoolt valus ja ma ei ole enam kunagi pahur vanade tädikeste-onude peale ,kes tänaval ees komberdavad nagu aeg seisaks - ma olen täna täpselt samasugune. Reite ja tagumendi olemasolus ma enam nii kindel pole, sest seal piirkonnas on ainult meeletu valu , vaid ÜHE tobeda harjutuse pärast ,mida trennis tegime. Valus on isegi istuda. Lohutab mind ainult see, et ükskord kui istuma saad, on hea mugav olla.

Mul ronib järjest rohkem selga see mõte, et ma pole eesti keele uurimustööga suurt edenenud ja ajaloo olümpiaadi ettevalmistusest rääkimata. Ma ei tohi neid õpetajaid alt vedada noh , ja ennast ammugi mitte.

Tänase, järjekordse kodus koetud päeva , mõte on - šhokolaadi muffinid rokkivad ja Katu on väga väga kallis.

peace , niggas

***

Alicia Keys - Doesn't mean anything

DJ Earworm ( abso fckin lutely genius ! ) - No more gas

United State of Pop 2007

Viva la Pop

Blame it on Pop

David Guetta ft. Estelle - One love

+ jacko , This is it CD 1

make me go Wuhhhhhhuuuu !!!

Shame on me , et ma pole kirjutanud siia kõigile uus aasta tervitust .

Nüüd te siis saate selle - ÕNNELIKKU UUT AASTAT , kallistades Kristiina

Kui väga ma ka pole proovinud siia midagi kirjutada vahepeal, pole mina ega mu mõistus vedu võtnud. Pole nagu seda miskit, mis kirjutama sunniks. Nüüd ma siis kirjutan.

Aastavahetuse mõttest pole ma kunagi eriti arusaanud. Miks just 365 päeva möödumine nii tähtis on ? Tähistaks siis kõik poole aasta möödumist või nädala vahetumist ka nii suure paugu ja joogiga. No on möödas - on .Tulevad uued 365 täiesti uskumatut päeva - tore. See pole minu jaoks piisav põhjus end lumehange uperkuuti juua ja kõigil kaelas rippuda, seletades neile kui kallid nad ikka mulle on. Väike söök-jook, meeldiv seltskond , välk ja pauk ning asi ongi aetud.

Mind võib nüüd ilmselt imelikuks pidada . Laske käia. Ma pole end kunagi eriti tavaliseks pidanud.

Siiski mingi verstapost see aasta on. Peale sunnitult või mitte ,aga mõtlema see paneb. Aasta 2009 läks LIIGA KIIRESTI. Ma olen endiselt aja peale nii vihane, kuna see täiesti nagu põgeneks mu eest. Juhtus kõike. Ma pole vist ühe aasta jooksul nii palju pisaraid valanud ja naernud kui kaks null null üheksa ajal . Läbi selle olen ma endas ka kuidagi selgusele jõudnud. Et mis asi ma õieti olen ja mida ma tahan. Thanks to that - mitmed sõbrad oleks nagu maa alla kadunud, teised , need kõige kallimad lausa aga kleepuvad külge. Aga ma võin kinnitada, et meelest pole mul keegi läinud ja mälestuses elab see kõik edasi minus. Pere tähtsus on nii nii palju suurenenud , kuna koos oleme kaotanud ,kellegi tähtsa ,kalli . Aga ma ei hakka siin halama, kui raske see oli, sest ma olen sellest üle ja meenutan nüüd vaid head. It was pleasure to meet you 2009.

2010 ndalt ootan ma nii paljut , kui ma ennast ise võimeliseks pean. Ja hetkel ma pean ennast igati võimeliseks. Ma tahan olla veel parem sõber kõigile, parem tütar enda vanematele, parem endale. Üheksanda lõpetamine seisab ees - lõpupidu,ekskursioon,tutipidu ja kogu see trall. Ma tahan viite jada sinna paberile ja kui ma tahan, siis ma ta kuidagi ka saan. Ma ootan kevadet, suve, sügist ja talve 2009 sellise entusiasmiga nagu need oleks mu elu esimesed, sest praegu on kuidagi kõik nii hea ja lootusrikas . Ma tahan

Vaheaja teine nädal hakkas, mis tähendab mulle trenne ja võistlusi ja piina . Kohe lähen Kaidiga Estoniasse lebosse ja mõnulema. Jaapani vann ja Türgi saun - here i come !