Kool oli nagu igal esmaspäeval kool ikka - raske oli tõusta, väga raske oli endale tunnistada ,et jälle uus koolinädal on alanud, veel raskem oli leppida mõttega, et üheksa tunnine koolipäev on ees ootamas,isegi see oli raske, et söökla menüüs oli positsiooni sisse võtnud tatrapuder ( see pole üldse hea arvestades tundide arvu ja minu valguskiirusel tühjenevat kõhtu ). Aga tund-tunni järel sai 9a jälle targemaks ja suutis õpetajate närve sammhaaval süüa, aeg nö ' lendas ' . Lendas siis sinna kaheksandasse tundi ( kullakalli Evvuga - laiemale avalikkusele tuntud kui Eve Redik ) , kus me laulsime ja laulsime ja järsku terve koolimaja hakkas lekkima kuskilt ot
sast ja Rets oli väheke paanikas ( ta oli juba nõus end ise sinna radika kõrvale loigu sisse pikali viskama, et ometi see vedeliku ollus ei jõuaks tema kompuutri juhtmeteni ). Jumalale tänatud mingi aeg me saime sealt klassist ükskord välja ja ma pidin minema otse linna . Sõitsin siis ' alati meeldiva ühistranspordiga ' kesklinna ja läksin lõngakera jahile ( mõistagi käsitöö otstarbeks ). Sealt maalt oli kõik veel ok ja tore, kuni ma lõpuks avastasin end ootamas bussi (juba 20 minutit).
Mõningad tähelepanekud sellest meeldejäävast passimisest -
1. Usalda alati oma esimest mõtet / kõhutunnet / vms - algse plaani järgi pidin koolist koju minema, kõhu ilusti täis sööma ja Rabahalli trenni põrutama - sinna see plaan jäigi , aga siis ma hoopis lõdisesin bussipeatuses puu all, kapuuts ülepea tõmmatud ( nagu mingi tõuk nägin välja ), ootasin meeleheitlikult nr.18 ( mis kohe üldse ei tahtnud tulla ) , juuksed võtsid juba tuure üles ja mu pähe moodustus mingi täielik ****** ma suutsin mõelda ainult söögile.
2. Lisaks rääkis kõik mu totrale otsusele vastu, jääda veel kauemaks linna kui algselt plaanitud . Samal ajal kui seal seisin oli mul piisavalt aega ringi vahtida ja tuttavaid nägusid tuli siit ja sealt vastu küll. Käxi nägin teispool teel, reipal sammul trenni minemas ( saalis on hea soe,saab liigutada,saab päeva jooksul kogunenud kooli vastast viha välja elada! ) ja ma kirusin end maa alla.
3. Aga lõppude lõpuks kui minust kõndis mööda mees, kellel olid palja jala otsas vaid plätud, hakkas mul temast kahju , god shakes, mis tunne tal veel pidi olema -.- . No ja kui lõpuks see buss tuli ,siis ma leidsin, et ehk sellest pikast ootamisest oli mingil määral ka kasu. >> nüüdsest tegutsen võimalikult palju oma esimese mõtte põhjal + ÜRITAN ( ? ) mitte nii palju kurta ( kuigi sellest ei saa ma endiselt üle, et suvi on läbi ja ilm on totaalselt pees )
Nüüd kohe kui selle postituse lõpetan , sisutan õhtu !! entusiastlikult !! õppides ja ehk jõuan isegi televusserit vaatama.
ps, see on minu esimene blogi ja sissekanne - ma isegi ei tea, miks ma selle tegin ( arvatavasti loobun siia kirjutamisest juba paari nädala pärast ) , ju siis mõtteid kogunes nagu tolmu kapi otsa ja kuskile oli vaja neid nö ära pühkida .
Nagu ütles kord üks kuulus Eesti filosoof ja energiapomm Torn - Amigos my friends
sast ja Rets oli väheke paanikas ( ta oli juba nõus end ise sinna radika kõrvale loigu sisse pikali viskama, et ometi see vedeliku ollus ei jõuaks tema kompuutri juhtmeteni ). Jumalale tänatud mingi aeg me saime sealt klassist ükskord välja ja ma pidin minema otse linna . Sõitsin siis ' alati meeldiva ühistranspordiga ' kesklinna ja läksin lõngakera jahile ( mõistagi käsitöö otstarbeks ). Sealt maalt oli kõik veel ok ja tore, kuni ma lõpuks avastasin end ootamas bussi (juba 20 minutit).Mõningad tähelepanekud sellest meeldejäävast passimisest -
1. Usalda alati oma esimest mõtet / kõhutunnet / vms - algse plaani järgi pidin koolist koju minema, kõhu ilusti täis sööma ja Rabahalli trenni põrutama - sinna see plaan jäigi , aga siis ma hoopis lõdisesin bussipeatuses puu all, kapuuts ülepea tõmmatud ( nagu mingi tõuk nägin välja ), ootasin meeleheitlikult nr.18 ( mis kohe üldse ei tahtnud tulla ) , juuksed võtsid juba tuure üles ja mu pähe moodustus mingi täielik ****** ma suutsin mõelda ainult söögile.
2. Lisaks rääkis kõik mu totrale otsusele vastu, jääda veel kauemaks linna kui algselt plaanitud . Samal ajal kui seal seisin oli mul piisavalt aega ringi vahtida ja tuttavaid nägusid tuli siit ja sealt vastu küll. Käxi nägin teispool teel, reipal sammul trenni minemas ( saalis on hea soe,saab liigutada,saab päeva jooksul kogunenud kooli vastast viha välja elada! ) ja ma kirusin end maa alla.
3. Aga lõppude lõpuks kui minust kõndis mööda mees, kellel olid palja jala otsas vaid plätud, hakkas mul temast kahju , god shakes, mis tunne tal veel pidi olema -.- . No ja kui lõpuks see buss tuli ,siis ma leidsin, et ehk sellest pikast ootamisest oli mingil määral ka kasu. >> nüüdsest tegutsen võimalikult palju oma esimese mõtte põhjal + ÜRITAN ( ? ) mitte nii palju kurta ( kuigi sellest ei saa ma endiselt üle, et suvi on läbi ja ilm on totaalselt pees )
Nüüd kohe kui selle postituse lõpetan , sisutan õhtu !! entusiastlikult !! õppides ja ehk jõuan isegi televusserit vaatama.
ps, see on minu esimene blogi ja sissekanne - ma isegi ei tea, miks ma selle tegin ( arvatavasti loobun siia kirjutamisest juba paari nädala pärast ) , ju siis mõtteid kogunes nagu tolmu kapi otsa ja kuskile oli vaja neid nö ära pühkida .
Nagu ütles kord üks kuulus Eesti filosoof ja energiapomm Torn - Amigos my friends
No comments:
Post a Comment