"..LIHTSALT "

Nüüd ühel hetkel mulle lõi pähe täiesti ajuvaba, kuid ometi nii tõetruu mõttevälgatus. Mõtlemine, kui selline ajude ragistamine, segadusse ajav asjade analüüsimine jne jne , on mulle ilmselt toonud rohkem kahju kui kasu. Märkimisväärset kasu on näha ainult tunnistusel, sest seal need viied istuvad, mugavalt lösutades. Kahju aga laiutab kasvõi siis, kui ma suudan end nii kaugele ajas juba edasi mõelda, et kõik , mis pole veel juhtnud, võibolla ei juhtugi , tundub reaalsem kui kunagi varem ja mul on põhjust nutma hakata. Nüüd ma ei viitsigi , ei taha kah , mõelda.

Siis veel teine asi, mis mulle mõne päevaga on kohale jõudnud ( kuidas ma küll varem ei ole suutnud neid asju enda jaoks selgeks teha ?) . Elu , kui selline kulgev tsükkel koos oma heade ja pahade külgedega , igatsetud mälestuste ja oodatud sündmustega, pikk kuid tegelikuses väga lühike ja kiiresti mööduv aeg , on täpipealt nagu Ameerika mäed. Istud oma vagunis ja saad sõidu ajal ekstaasi tohutust kiirusest, ärevusest, kõrgustest. Siis jälle tahaks maha tulla poole sõidu pealt, tülikad kaassõitjad või hirm järgmise suure languse ees - ebaõnnestumise. Nii ta käibki, üles ja alla, taevasse ja kõvale maapinnale. Sa võid ju ühele asjale rohkem keskenduda, nt. ainult headele asjadele, kuid ühel hetkel annavad need halvad ikkagi tunda.

Viimasel ajal annab tunda, et just neid heasid "kaassõitjaid" on vähem , kui oleksin arvanud. Selliseid, kes on tõesti sõbralikud,head, siirad ja lihtsad. Mõistagi seesmiselt. Ja nüüd mõned neist inimestest on otsustanud / otsustamas järgmise sõidu peale minema, minu kõrvalt lahkuma. Ma olen täielik ebard, kui ma sellist asja pahaks panen. Kõik ju püüdlevad oma unistuse poole, aga nii raske on sellega leppida.

I am going to miss them so much, that it will hurt.

Eile tulin koolist lausa ringiga koju. Tulin neid vanu teid pidi, kust sai käidud siis kui alles esimeses klassi juntsu olin. Nüüd käin kooliteed tülpinud sammuga,kiirelt, ringi vaatamata, lühemat teed pidi, peaasi , et tundi hiljaks ei jää. Tulin mööda neid teid, päike selja tagant kukalt soojendamas ja mina sulavee lompide eest põiklemas. Asja tegigi toredaks see, et aega oli ja ei pidanud kiirustama. Oleks mul rohkem aega, käiks ma ilmselt palju palju rohkem niimoodi jalutamas. Alati võiks ju selle aja leida. Kust küll? Teine puudujääk selle toreda idee juures on see - ma arvan, et kui ma oleks paar korda tund aega kuskilt varastanud siis järgmise tunni varastamiseks, tunneksin end ma liiga üksikult ja oleks vaja kedagi , kes minuga koos oleks nõus enda rutiini murdma ja lihtsalt j a l u t a m a . Arvata on ,et ma ei näe praegu mitte kuskil kättemerd .

4.veerandi esimene nädal on möödunud jälle LIIGA kiirelt ja ma olen JÄLLE täiesti läbi. Kui uneaega ei ole puudu, siis on pea laiali otsas, kui und napib siis on peas vähe selgem ja pilvitu. Kuidas kunagi, praegu on peas kõik täiesti sassis. Kõik selle mõtlemise pärast ma arvan. Miks küll ei võiks olla inimestel mingit tunnet , mille järgi talitleda ?

Praegu on meil käsil tõsine lõpureisi diskussioon. See,et me oleme umbes 7 varianti juba välistanud ja pole ikkagi ühtegi asemele leidnud, teeb meie klassist maailma kõige kontrastsema klassi ilmselt üldse. Kõik tahavad nii erinevaid asju, kuid ometigi nii sarnaseid. Üks on kõigil kindel - need paar päeva peame olema ninapidi koos ja viimasest viimast võtma. Kuna poisse on klassis 22 ja tüdrukuid vaid 12 siis tahest tahtmata suruvad poisid tüdrukute nõudmised maad ligi , isegi siis kui meil on klassijuhataja tugev poolthääl ( kui te vaid seda vaidlemist näeks, see on täiega hilarious ). Praegu on analüüsimise all minek hoopis kuskile saarele ja seal 3 päeva pagenduses olla ja saar pea peale pöörata. Kuigi õpetaja seda nii ei mõista, siis 34 lõpetaja peas sellised mõtted tavaliselt keerlevad. Umbes nädala pärast peaks selge olema , milline saar rünnaku alla jääb ja kusjuures isegi mul on oma lemmik olemas ( kergitan kulmu ).

Varsti peab veel organiseerima hakkama lõpukingitust õpetajale ja see peaks olema midagi väga erilist , aga mul pole aimu ka mis ! Võiks olla keegi briljantse ideega ja mind valgustada. Aitäh.

Siis on veel varsti lõpukleidi jaht, mida ma ei suuda ära oodata, sest see pole mitte mingi lihtne ost, vaid kui mind,empsi,Katsi ja tätsi Soome peale lahti lastakse, tõotab see suuremat naermist kaheks päevaks !

Kuna munadepühad venitavad nädalavahetuse ekstra pikaks, pole mu aimu ka , mida teise poolega sellest ette võtta. Ma lihtsalt ei oska vist vabalt võtta. Täna lähme muidugi vanaisa-vanaema juurde ja seal teeme kõiksuguseid asju koos ja õhtul vaatab , mis edasi saab.

Tegelikult , kui ma juba kirjutan ,siis mul oleks ilmselt veel sadakümme elust enesest asja siia kirjutada. Aga vaevalt , et see mulle enam aasta pärast huvitav lugeda oleks... Ja kui olekski, siis ma lihtsalt ei taha kõike ka mäletada , mis ja kuidas ma mõtlesin. Nii nende blogi ja päevikute pidamistega on , kui hiljemalt aasta pärast loed on naerupisarad kerged tulema.

PÄIKEST TAHAN ROHKEM KÕRGEL TAEVAS SÄRAMAS NÄHA

p.s. loodan,et Cärola on nüüd rahul, sest eelmine kord ta ei olnud rahul ainult mõne minu kirjutatud reaga. Nii ta vähemalt väitis :)