Esmaspäev on stardipauk.. mis lööb kõrvad lukku.

Mu kõrvad on praegu väga lukus .

Mina, kes ma veel arvasin, et olen järjekindla ja püsiva iseloomuga, suudan siiski üheksanda klassi lõpuni häälestada end kodutöödele ja muule kõigele , pehmelt öeldes tüütule - aga ma ei suuda enam. Suudaks tegelt vast küll , aga ma ei viitsi , ma isegi ei taha enam.

Ma lähen kooli , istun peale esimest kurjakuulutavat ja tobedat kella toolile ja siis mul tärgatab - kurat, hakkab jälle pihta. Lihtsalt istud, annad endast kõik ,et pastaks paberile jutte veaks ja sulle endalegi ehk midagi meelde jääks. Ja lõpuks, kui 8 piineldud tundi on läbi , vajuks nagu kuskile sügavasse unne,musta auku ja oleks seal kuni juuni kuuni. Mina kui paandunud antiemo, vaatan ka enda peale juba imelikult , et sellist juttu ajan ( mustad augud ja sügavused ja pimedused ). Üks selgitus sellele vast on - väsinud olen .

Kooli veab mind ilmselt harjumus ja naiivsus eesootava väsitava päeva ees. Klassikaaslased on ju koolis,mu tüdrukud on koolis , mis mõttes ma ei lähe kooli, muidugi ju lähen .. Ja sinna jõudes on kahetsus kerge tekkima.

Selliste muserdavate mõtetega tulebki see kinnisidee, et kui kuskile soojale maale , kaugele ära, siit ei saa, siis enam normaalseks ei lähe ka. Mul on praegu seesama "soojamaa"sündroom. Vähe sellest,et ma pean leppima mõttega tädi minekust Taisse. NII VAHVA !

Tundides olles tekibki rohkem isu trenni järele. Parem ikka palli taguda , kui nö mälu treenida. Trenni jõuad siis on raske - üli raske . Jalad oleks nagu maa külge naelutatud, süda puperdab sees ja pilt hüppab üles alla ja kuskil punktis lihtsalt lööb pea kõigist mõtetest tühjaks ja trennist saab päeva parim osa. Energiat nagu tuleks kuskilt juurdegi. Trenni lõppedes sajab aga kõik pask korraga taevast alla ,sest enne peitu pugenud väsimus lendab täie pasaga peale ja seda on veel juurdegi tulnud.

Sellised need esmaspäevad ongi . Tegelikult, mitte ainult esmaspäevad, kahjuks.

ja tuleva suve ees.. ma lausa nõrken.

TÜDIMUS, UNISUS AGA POLE HULLU , VIST