postitus tühjast-tähjast

Kuldkala asemel olen kinni püüdnud köha .

Imelik tunne ,kui hääl ära on ,sest seda juhtus viimati enne mandlite ära lõikamist.

Täna on laupäev, kuues veebruar - juba kuues päev aasta kõige lühemast kuust. Ma ei saa aru, mis jooksuaeg on olnud tolle aja noorperedel, et nii paljudel sõpradel on just veebruaris sünnipäev. Vaevu jääb mõni kuupäev veebruaris vahele, kus poleks kellelegi õnne soovida. Teistel päevadel on kahel või hoopis seitsmel inimesel sünnipäev. Niiet veebruari lõpuks on korraliku kopa ette visanud " palju õnne " fraasist ja rõõmsa näo tegemisest, peites enda tülpinud ilmet, sest enda sünnipäevani on veel piisavalt aega.

Koolinädalast ma üldse ei räägi, sest ma ei saa isegi veel aru, mis kuradi asi need 5 päeva toimus. Kogu selle aja võiks kokku võtta üli kirevates värvides lõbusa reklaamiga, mis järsku ekraanilt kaob ja elutelevisioon viskab ette virvendava pildi, mis peale kümmet sekundit paneb pea valutama. Ja sellist stsenaariumit umbes 25 korda.

Ma magasin kaua. Magamine on .. oeh jumal , milline tropp üldse suudaks ja üritaks sellist asja nagu magamine,uni ära seletada. Hommikul ( noorte mõistes hommikul, vanema generatsiooni arust kell 12 lõunal ) teed silmad lahti ja tänad kõikvõimast, et ta on Sulle lubanud nädalast kaks puhkepäeva ja Sa saad neist rohke aja kulutada puhkamiseks, ilusateks unenägudeks, sooja teki alla pugemiseks ja veel paljudeks pühadeks asjadeks. Mina igastahes olen vaimustuses laupäeva ja pühapäeva hommikutest, peaasi , et ma tõusen siis kui unematiga on ametlikult hüvasti jäetud - st. unest lausa tüdimus .

Siis sõin ja jõin suure kruusi täie kohvi, mille aur aknast piiluva päiksekiire käes nagu ajakirjast võetud " perfektse hommikueine " pildina tundus. Tegin paar asja, et ma ikka inimese moodi välja näeks ja läksin raamatukogusid vallutama. Algul Rääma ja siis PKR. Nende vahele jääv bussisõit oli täiesti traagiline. Kõige pealt jõudsin ma bussipeatusesse liiga vara ja nii ei jäänud mul muud üle kui hakata mööduvate ja kõrvalseisvate inimeste elust osa saama ( sest tänapäeval ei suuda enam ükski mats tänaval kõndides vaikselt oma asjadest rääkida..)

Kaks puhtatõulist rullnokka-ossi tõmblesid vahetpidamata ja kasutasid valjult vägagi meeldivaid sõnu , mis nii mõnegi vene tädikese minu selja taga imelikult pudikeeles sosistama pani (ma loodan,et ta loitsus nad ära). " Hõhõhõh, siis paned kaks päeva pausi ja saad mööda tatti hõhõhõ irw hõhõh täitsa p'tsis hõhõh mari hakkas ka blokkima ja ei saanudki tõnn kätte ju hõhõ t'ra lähme täna lauaka peale välja onja hõhõh " . Selline hea, rahulik hobuseirnumine oli ka peale igat lauset. Lõpuks võttis juba päris muigama, milliseid idioote ikka olemas on .

Bussisõit oli traumeeriv. Mingi titekärude edasi-tagasi,sisse-välja voorimine käis. Tõstaks siis käru sisse ja püsiks paigal sellega, mitte ei möliseks iga kõrval oleva inimesega, et kas nad peavad ees seisma ja aidata ei või. Pealtnäha need inimesed, kes abi vajavad, on tegelt ka sellised virisejad ja vingujad ( nt pensionärid, kes kohe ei suuda tühjas bussis ühte istet sinust edasi minna ja sihikindlalt just sinu kohta tahavad).

Siis olid veel järjekordsed vanaprouad , kes kohe ei suutnud paar minutit sädistamata olla ja kuna mina nende vahele kitsas bussis sattusin ,siis nad hakkasid üle minu õla küünitades vene keeles oma turu muljeid vahetama. Kui ma Postimajas bussist maha sain , oli mul kohe jõulude tunne! Milline õnnistus oli enda ümber õhku tunnetada ..

Raamatukokku läksin , sest vaja ajaloo olümpiaadiks ikka vähe asja uurida ka. Nii ma siis istusin lugemissaalis maha seitsme paksu Eesti ajaloo raamatuga ja mõtlesin endamisi , et on vähe neid, kes on suutnud enda elu nii keeruliseks teha ja "au" on olla üks nende troppide seast. Yai !

Sellest ma pigem ei räägi kui masendavalt palju infot mul saamata jäi ja ma pean sinna tagasi minema, aga ühe asja peale ma suutsin küll seal palju mõelda. Milline peab olema inimene , kes lausa igavalt valges karbikujulises hoones, haudvaikuses, prillid peas, asjaliku näo pähe teeb ja tema kinnisideeks on raamatute otsimine riiulite labürindis ? Vaesekesed, kes endale selle elukutse valisid (kuigi ma saan aru küll ,et neile endale meeldib) .

Ja tegelikult olen ma terve päev rahulolevalt naeratus näol ringi käinud. Ma ei vaeva end mõttega, et miks . Mida see teadmine küll muudaks?

ONE REPUBLIC - ALL THE RIGHT MOVES / SECRETS
GOSSIP - LOVE LONG DISTANCE
HANS ZIMMER , PEAL HARBOR SOUNDTRACK - TENNESSEE
ja ikka veel SNOW PATROL - SET THE FIRE TO THE THIRD BAR

xoxo, lifelovers