Inimesel, pole aega olla väsinud, pole aega olla tüdinenud. Täistuuridel aina edasi.

Ma mõtlesin, et mina olengi selline, kellel see üks ja ainus suur hirm puudub ja nüüd ma sain teada, mis asi see on. Eile õhtul , peale Pearl Harbori vaatamist ( ma pole jummal teab mis ajast nagu kolme aastane tönninud, pisarad aina tulid ja tulid -Kats ja emps kohati lausa tundusid tundetute mannekeenidena mu kõrval )oli pea pulki täis ja enne kui ma end välja lülitasin, sain veel teki all sada mõtet peast läbi lasta ja mõned neist ka recycle-bin'i visata. Nii ma siis mõtlesin. Ma ei taha , et mu õde saaks vanemaks, saaks 18. Ma ei taha, et juuni kuu keskpaik aina läheneks, ma ei taha, et ma peaks millestki lahti ütlema. Tuligi välja- mu suurim hirm , on kedagi kaotada ja praegu kui mõelda edasi lähemasse tulevikku, siis tuleb neid kaotusi paari kaupa. Okei, ma ei kaota kedagi nii et ta nüüd vajub maa alla ja mul pole õrna aimu ka, miks ja kuhu. Lihtsalt kaugused tulevad vahele. Meetrites, kilomeetrites, minutites,tundides,päevades. Kui Kats aina vanemaks saab, läheb ta ühel hetkel kodust ära mujale õppima ja mis ma peale hakkan? Parem ärge fantaseerige edasi, mis ma siis peale hakkan. Kui ma pean O M A 9A'st lahti ütlema, millese viimasel ajal veel rohkem , nagu mehed autodesse ja naised klätšimisse, olen kiinduma hakanud, siis võib mulle vist juba psühhiaatria kliinikusse aja kinni panna.

Tuleb siis välja , et ma olen paras memmekas jah. Kena !

Aga seda ma kardan, ma kardan, et ühel päeval mul pole enam neid, kes praegu ja seda, mis praegu. Ma isegi ei taha enam suureks saada. Tõesõna, kannatan salaja pidutsemise ära , aga paneks või aja seisma, et arvud ei suureneks. ( NB - see võib vabalt ka minu mõni hetke hoog olla )

Aktuaalsemate teemade juurde ..

Kopenhaagenis murti mitu ööpäeva,non-stop pead, mida teha kliimasoojenemise vastu. No kuulge, te olete tropid ? Mõelge pigem midagi välja, kuidas me Katsiga Rabahalli jõuaks , kui terve tee peame tuisu vastu , nägu tuule suunas kõndima, tee kinni sadanud, kuskile astuda pole, nii raske on , et lausa naljakas hakkab. Seisime Raba ujula ees ja lihtsalt irnusime, pole võimalik kui tobe tunne see oli. Nagu mingi täielik jopakas vassid seal lumes.

Järeldus - ja ikkagi mulle meeldib selline wannabe-yeti stiilis enesetapp rohkem kui -12 ja "külmapühade paanika".

Õhtul koju tulles oli selline tunne, et jookseks läbi lume, mis pehmelt öeldes maja taga staadionil põlvini ja lihtsalt viskaks end lumme nagu vorst end pannile potsti pikali (aasta 2010 parima võrdluse auhind mulle). See sära ja sätendus ja puhtus ja lumivalge vaatepilt pani silmi pööritama - ilus. Lihtsalt imeilus .

POST SCRIPTUM - OOTAN PIKISILMI NÄDALA LÕPPU. .