Laupäev oli täielik kudemine.Olgem ausad, seda oli kõigile vaja. Nüüd aga kirun end, et miks ma midagi natukenegi kasulikku see päev ei teinud. Condolence is a bitch

Pühapäeval käisime Liisaga Proovikal. See oli sootuks midagi teistsugust minu üpriski halli argipäeva ja isegi kohati armetusse nädalavahetusse. Poleks arvanudki ,et see nii meeldivalt .. talutav on. Muidugi vahtisin ma suu ammuli , kuidas kamp hullumeelseid lava ees higi otsa eest alla voolamas, üksteisele küünarnukiga kõikvõimalikesse kohtadesse surusid ,endal hullumeelse metslase nägu ees. Sellise metslase, kes on parasjagu enda esimese saagi kätte saanud. Kõhe, ütleks ma. Õnneks oli ka neid, kes olukorra stabiliseerisid ja karjumisele vaheldumist pakkusid. Mitte,et karjumine poleks meeliköitev.. lihtsalt igalühel oma eks ole. Jõudsime Liisaga ka arusaamale, et ma ka meie võtame järgmine aasta sellest konkursist osa ja meie koosseisu nimeks saab Söögiaurud. Mitu singlit sündis see saatuslik õhtu..Kokkuvõttes oli mida vaadata, kuulata ja Pärnus on palju noori, kelle muusika on igati kuulamist väärt.

Pühapäev oli ka sõbrapäev. Või noh , minu silmis nii öelda sõbrapäev. Tegelikult on see siiski Valentinipäev. Kunagi,kuskil ja keegi saladuslik maailmaparandaja on lihtsalt otsustanud seda hakata kutsuma ka sõbrapäevaks, et neile kellel enda Valentini või Valentinat pole, lihtsalt haletsusväärselt kaasa tunda. Tegelikult keerleb ju kogu traditsioon ja lugu armunute ümber. Nüüd ma mõtlen ja arvan, et see nö maailmaparandaja oli lihtsalt õel ja kui ta 14nda veebruari ühel hetkel Sõbrapäevaks nimetas, pööras ta teistele selja ja naeris pihku. Hallelujah .

Aga kuna see päev siis juba nõnda palju hellust täis on ja oleks ülimalt matslik ühiskonna vooludega mitte kaasa minna, siis me ju kõik võime naeratada ja siiski südamest Armsat sõbrapäeva kallitele inimestele soovida.

Mina teeksin Sõbrapäeva hoopis eraldi. Vot nii

Täna ma lihtsalt kooli ei läinud. Miks ma küll peaksin minema end masendama tegemata kodustetöödega ja kodus ootaks mind ka veel ajaloo olümpiaadi ettevalmistus. Ma võin ju meelsamini kodus passida ja homme kooli minna ja silmitsi seista veelgi suurema kaosega - kodused tööd jäidki tegemata, teemat ma kas tajun iga ihurakuga või vahin õpetajatele lolli näoga otsa ja olümpiaad pole kuhugi kadunud. Vähemalt on mul olnud 24 h rohkem aega, end selleks mõtteks ette valmistada.

olge tublimad kui mina , tsau