Thursday, February 11, 2010



Kümnes veebruar läks täpselt sama kiiresti, kui ta tuli. Kaheksal inimesel oli tähtis päev.Kõige tähtsamal oli mõistagi ka kõige tähtsam.Katu sai kaheksateistkümne aastaseks. Tahaks appi karjuda , kui kiiresti kõik juhtub. Minu jaoks jääb ta ilmselt ikka sinna 16-17 nähtamatu piiri vahele ja ma ei lepi mõtega, et see osa elust, kus me olime väiksed ja jooksime k o o s kõrvetava päikese alla rohelisel murul paljajalu ringi, südamest naerdes on möödas. Tagasi ei tule see mitte iialgi. Nüüd on ta täiskasvanu, saab minna igast jobusid riigikokku valima ja saab ka baarileti tagant endale jooke valida. Nii palju uksi läheb korraga lahti. Kahjuks aga läheb neid ka kinni..

" Sulle,

Sulle, kes Sa saad täna 18ne aastaseks. Sulle, kes Sa oled mu kõrval olnud kauem kui ükski asendamatu sõbranna ja ära suutnud, okei, lausa pidanud ära taluma mu halvimadki harjumused mõningate paremate kõrval. Sulle, kellega mul on ilmselt kõige värvikamad mälestused, lood, mida teistele õdede Ojametsade hulludest tegemistest rääkida. Sulle, kes Sa oled kaunis, lahke, sõbralik, siiras, kindlameelne, sihikindel, usaldusväärne, lojaalne, arvestav, abivalmis, heatahtlik, pööraselt lõbus ja .. täitsa toredate naljadega – asendamatu. Sa oled mulle.. kõik , millest üks normaalne mats võib unistada – kallis õde ja sõber. Kui naiivselt tobe oleks öelda, et Sina, meie ja meie koos veedetud aeg on niivõrd perfektne ja vikerkaarevärviline. See on pigem täpselt nii nagu olema peab. Mitte midagi ei ole puudu , mitte midagi ei ole liiga palju, kõik on lihtsalt tasakaalus, sest ma ei jätaks ära ühtki meie vahel olnud tüli – need ongi meid rohkem kokku liitnud. Kuigi ma ei pruugi seda välja näidata ja päris haiglane oleks ju ka, kui seda Sulle igal sammul meenutaksin – siis iga hetk oma õega on mulle oluline.
Täna , 10ndal veebruaril , kui seitsmeteistkümne lükkab troonilt kõikvõimas kaheksateist, mis lööb valla kõik võimalikud uksed ( k.a. Su kauaoodatud klubi omad ) ja keegi ei vehi enam käega ees, mida oleks sobilik ja mida mitte otsustada, olen ma kindel, et Sinu puhul oli juba ka aeg! Sa oled kõiki ees ootavaid pööraseid ja õnneliku lõpuga seiklusi väärt rohkem kui keegi teine. Ja kuigi ma ei mõtle sünnipäevadel kunagi, et vot see on nüüd see päev, kus tema sündis, vaid soovin lihtsalt südamest õnne, siis Sinu puhul , paratamatult saan ma aru, et see pole see päev, millal tuimalt kätt suruda ,vaid kedagi salapärast kõikvõimast tänada, et ta Sinu juba maamunale valmis pani, mind ootama. LÕPUTULT PALJU ÕNNE, NII PALJU , ET LAUSA TEISTEGA JAGAMISEKS ÜLE JÄÄKS !

Ja ikka on mul tunne, et ma ei saanud kõike vajalikku öeldud, sest ükski sõna pole piisavalt suur, et edasi anda seda, mis oleks vaja. "


Katu ütles, et kui ta selle matemaatika tunnis vihiku vahelt leidis, ei saanud nad enam Käxiga korralikult tunnile keskenduda ja nutsid. Nii armas,soe tunne tekib.

Mina ise kahjuks polnud see päev üldse Pärnuski. Käisime klassiga Tallinnas näitusel Bodies Revieled , Niguliste kirikus väikestviisi ekskursioonil ja CC Plazas Avatar 3D vaatamas. Kokkuvõttes niivõrd palju uut ja huvitavat ühele päevale.

Mitte et ma anatoomiast ei huvituks , aga suurem asi bioloog või geeniteadlane ma ilmselgelt pole. Kui mul see näitus juba seest keerama võttis, siis peaksin ju selle eluvaldkonna nii või naa välistama. Mitte, et mul oleks olnud mistahes lihasele,koele,elundile,elundkonnale ja muudele bioloogilistele mõistele mõelda selles näituseruumis, aga ma mõtlesin ikka ja jälle, kes või mis kuradi asi need inimesed nagu juustu ära viilutas. õõõõõõõ kui kõhe !! Minema ruttu sealt ..

Läksime Cärola ja Silviaga Triinule,Kaidile,Liisale Jeerusalemma järgi ( Hesburger ), seal hellitasime end burgerite,jäätiste ja lausa liiga gaasiliste karastusjookidega. Kõht täis , hea olla, asusime Solarises man-huntile. Mitte, et oleks kellegi radarile saanud ja tegudevõimetuks teinud , aga toidupoes lettide vahel võis ikka päris ära kohkuda küll kui igal nurgal aina ilusad ilusad ilusad vastu tulid. Väga ilusad ikka kohe .

Edasi suundusime Nigulistesse ja võib ju arvata, et igasugune jutt , mis puudutab natukenegi teemat kirik just ei köida meeli, siis see polnudki nii hull. Kuna giid oli vägagi sõnaosav ja teadis veel rohkem kui vaja oleks olnud, siis jäidki lakke vahtima , ise mõeldes, et mis ime läbi see ilgemalt raske kivimass seal püsib , ainult paari samba peal ? Sürr ! Muidugi ei pääsenud me siiski giidide must-be sooja jutu puhumisest.Nimelt teatati meile seal, et kuna Nigulistes on Euroopa vanim kappaltar ( võimisasi?) ja Surmatantsu maal ja üks maailma kuuest Neitsi-Maarja lühtritest oleme me pururikkad ! Need on riigivara ja st et rahva,meie omad. Oh õnne ja rõõmu mida me, ~25 õpilast, tunda võisime, et nö "omame" asju , mis on hoiul Tallinnas, koju kaasa võtmisest (tavaliselt oma asjadega ju tehakse nii või mis?)võime unistada ja mida me ei saa maha müüa, et soojale maale reisile minna või poodides end ogaraks shoppata. Hallelujah.


Nii lolli juttu ma polnud ammu kuulnud.


Edasi vajusime sujuvalt kinno. Enne kui tervet maailmat ja minu tutvusringkonda ei olnud tabanud "OMG AVATAR ON NII COOL" hullus, oli elu rahulik ja hea. Siis see tuli nagu komeet ja ma pidin hakkama kõigile seletama, miks mind ei tõmba reklaamplakatil olevad sinised ebarealistlikud elukad ja ma ei pea vajalikuks minna neid Pärnus Mai Perseauk ( middle name )Kinno vaatama minna. Nüüd mul on uus mõte juba - ma olen täielik idikas.
Avatarist pole olemas ilusamat filmi . Milline inimene suudab välja mõelda nii uskumatult maagilise paiga, kus kõik oleks midagi enamat kui lihtsalt erakordne, vaid lausa hullumeelset vaimustust tekitav. Sellist, et sa mõtled sellest veel tükk aega, kuni lõpuks pead vaid leppima hädise järeldusega, et päris maailmas ei ole sellisest asjast isegi võimalik unistama. Sa elad nii sinna sisse, et terve filmi jooksul Sa unustad teiste inimeste oleku saalis ära ja tunned, et vähemalt Sa saad sellest suurepärasest elust/olust vähemalgi määral osa. Ja siis on veel olemas 3D prillid, mis tekitavad tunde , et sa käid tegelastel koguaeg selja taga järgi ja kui ekraanil näidatakse ikka taevast, siis sina oled seal taevas. Või mõtlen ma juurde ?


Mina igaljuhul sain sellise elamuse,vaimustuse ja hulluse .." OMG AVATAR ON NII COOL " ja mitte lihtsalt cool, vaid ülimegasupersiga cool ( kergitan kulmu )

Subtiitrid hakkasid jooksma ja rahvas valgus nagu vesi pudelist väljapääsu suunas, osadel veel hämmingust suu ammuli lahti - no ununes ära kinni panna. Kõndisin Triinu kõrval trepist alla ja nägin , et ta läks uste kõrval olevate prügikastide juurde. Ta viskas sinna midagi.. !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ei ole võimalik , et keegi sellise asja peale tuleb. Läbi naeru tõi ta vabanduseks , et seal peal oli ju kirjas " Aitäh ! ". Siis ta surus enda liiga pikad kulli-geel-küüned mulle kätte ja pobises et " ära mine ära mine ära mine ". Mitte, et ma oleks saanud naerushoki ,aga kui ta veel üle prügikasti ääre upitas, et neid ikka kätte saada oli minuga põhimõtteliselt kööga. Kõhulihased nädalaks ajaks tehtud. Andsime prillid ära ja edasi tuli kohustuslik Viru külastus.
Zarasse me jõudsime ja egas me kaugemale sealt ei saanudki. Lausa kiuslikult ilusate asjadega pood. Siis oli Hesburger vol 2 ja ühel hetkel me avastasime,et jäime kokkusaamisele hiljaks. Kell oli juba kaks minutit üle kui mina,Triin ja Kaidi veel tänavast möödagi jooksime ja Cärola tagant hüüdis , et mis te olete jobud vä. Nägime kaugelt bussi ja seda kiirem meil hakkas. Kuskil ülekäigurada ei paistnud, autosi vooris edasi-tagasi vahetpidamata ja meie Cärola keset seda naeru ja paanikat keeldusime üle tee jooksmast. Triin,Silvia,Liisa ja Kaidi läksid ees. Triin demonstreeris veelkord oma juuksevärvi " seisame siia trammi tee peale, praegu ei tule ju trammi ja .. " - Liisa " Mis sa oled loll vä , egas see nagu raudtee pole ,et rong tuleb korra tunnis vms" pani lihtsalt täiega ära. Siis me mängisime seal keset Tallinnat , tee peal "maad ja merd" , sest edasi ei saanud ,aga tagasi ka. Lõpuks kuidagi avanes võimalus ja me jõudsime ühes tükis teistpoole teed - otse mendi auto ette, ise pahaaimamatult irnudes. Kui aga mundris onkel meile vastu vahtis ,hakkas meil kibe kiire ja panime padavai bussi poole. Joppas , kojusõit võis alata.






Edasi mäletan , et suurest väsimusest nõrkesin ma mingil hetkel siiski ja sulgesin silmad. Head ööd



1 comment: