Monday, December 14, 2009


Freeze, like me !



Punased põsed ja kinnijäätuvad ripsmed on ilmselt tänase päeva märksõnad. Kui te nüüd küsite minult, mis ime läbi mu ripsmed kinni jäätusid, siis mul lihtsalt hakkavad külmast pisarad voolama ja nii nad kinni jäidki .


Koolis oli talutav. Kool on viimasel ajal üleüldse talutav. Mingit uut infot minu kõvaketas ei taha üldse vastuvõtta ja ainsad asjad , mis mind veel koolis nagu hingamisaparaat elus hoiab on klass ja nende lõputu oskus mulle naeratus suule võluda. Peaksin ära mainima just Liisa, kellega ma saan hängida kooli peal ringi, täiesti ükskõikselt , mida ülejäänud rahvas arvab kui me tantsime Rohelise Saali rõdul nagu viimased jobukad ja oleme veel ise jumala uhked selle üle . Sa oled täielik.. ingel . Ausõna, see on ainuke sõna , mis praegu meelde tuleb. Sa tead ise ka väga hästi ,milline on alati inimeste esmamulje Sinust. Keegi poleks nagu nii toredat tüdrukut elu sees näinud. Sulle on põhimõtteliselt võõrad sõnad - tagarääkimine, halvustamine ja kurvameelsus. Kui oledki kurb, siis vähemalt saadad otsekoheselt kuu peale, et rahulikult end koguda ja siis uuesti alustada maailma päästmist oma lõputute naljade ja ülevoolava naeruga. Ma imetlen Sind ja ma tahtsin , et Sa seda teaks ( kui muidugi juhtud lugema ... ) You are my rock , I love to rock with you


Enne trenni ma suutsin isegi natukene õppida, mis on tohutu eneseületus , arvestades viimase ajal mu laiskust. No ei võta vedu miski ja ilmselt ei hakka ka võtma, enne talvevaheaega ! Ei viiiiiiitsi. Täna oli jõutrenn ja mul oli täiesti uskumatus koguses energiat üle nii , et sattusin täna päris hoogu. Kui kõik olid juba oma tegemised lõpetanud ja lällavad pisikesed ka saalist läinud , olime veel Katsiga mattidel ja järsku läks mitu-kümmend hiiglaslikku saali tuld kustu. Ma vahtisin täiesti tavalise spordihalli lage, nagu see oleks mingi ime asi. Aga see oligi . Suured pirnid hõõgusid veel veidi aega nagu söetükid, enne kui saal täiesti kottpime oli . See oli uskumatult ilus mingi lihtlabase pirni kohta. Hakkasime saalist juba ülesse riietusruumi minema ja ma jäin trepipeal veel korra saali jõllitama. Mul tuli must-miljon-triljon mõttet pähe. Peas tulid mul silme ette pildid nagu kuskilt minevikust, kuidas ma alles trenni tulin ja kui kaua mu isa seal saalis on end pühendanud , millelegi mis talle oluline- nagu terve elu hingega asja juures. Uskumatu , kui palju see on mulle juurde andnud , et ma hakkasin trennis käima.


Ma ei jõua kõike kirjutada , mis ma tahaks kuna lubasin endale ja papsile, et lähen magama.

Ütlen ainult, et KAIDI TULEB HOMME TAGASI !!


.. ja mulle pandi täna minu esimene ametlik hilinemine kirja . Jipi jei jipi jou

No comments:

Post a Comment