Long time , no see ?

Ma olen tagasi ja tegelikult juba teisipäevast, kuid lihtsalt pole olnud sellist tunnet ja mõttet , et " nüüd lähen ja kirjutan midagi, mis endalegi lõpuks võiks natukenegi huvi pakkuda ". Kõik need postitused oleks tulnud liiga väsimusest pakatavad.

Saksamaa oli pehmelt öeldes väga hea. Kontsertid tulid ju väga head välja , vähemalt mina olen kõige ja kõigiga rahul ja nö ärasaatmis/lõpu- pidu leidis ka koomilise lõpu (endiselt muigan , kui meenutan ). See ei vaja mainimist, et naerda sai JA MITTE VÄHE ! , aga nii kindluse mõttes kirjutan selle siia, kui kunagi peaks kahtlusi tekkima .. Ja eelkõige ma tahan ,et need inimesed, kellega ma see nädal koos olin suure virtuaalse tänu ja kallistuse minult vastu võtaksid, sest nendeta see poleks ju see olnud !

See reis pani mõningaid asju hoopis teises valguses nägema. Näiteks kui kindel ma ka ei oleks mingi inimese olemuses, võib ta ühel hetkel olla nii mõjutatav, et Sa nagu ei tunneks teda äragi. Inimene on nagu . . üllatusmuna. Kui ma väike olin, siis pidin teinekord pettuma , mis ma sealt seest leidsin. Samamoodi on praegu, inimestega. Mulle ei pruugi sugugi see meeldida, mis sealt koorte vahelt välja tuleb, samas ma võin jälle isukalt ümbritseva piimashokolaadi ära süüa ja leitavasse nö mänguasja kiinduda. Lühidalt öeldes- vägagi vastuvõtlik olla. Reisi jooksul juhtus nii mõlemat . Üllatusmunasid oli rohkem , kui oleksin osanud oodata.

Üks põhjus ,miks mulle see nii oluline oli, oli just see , et ma sain nii paljude uute inimestega tuttavaks, nägin nii palju uusi nägusid,kohti ja sain isegi enda kohta ühtteist teada. Kõik oli uus ja huvitav. Tagasitulek oligi sellevõrra raskem, et siin ootas suitsiid-rutiin ja paras kogus väsimust.

Nüüd on lausa naljakas mõelda, et ma ennem neid inimesi nägupidi kooli peal nähes, ei teadnud nende kohta tegelikult suurt midagi. Mis mu enda kohta välja tuli, on see , et mu vanemad on mind isegi liiga hästi kasvatanud. Erinevalt Silviast ( esimeses ja ka viimases postituses Saksamaast saite lugeda ,kuhu " kullaauku " me sattusime ) jäin (ja jään) ma sellises vastikus olukorras nende vastu piinlikult viisakaks ja mul tekkisid isegi süümepiinad , kui pereisa meie pärast viimasel õhtul pidi hilja üles tõusma ja ukse alt lahti tegema. Kui nüüd järele mõelda on see tegelikult nii nõme. Meile ju ei saa keelata viimast õhtut kauem väljas olla . Täiesti ajuvaba. Ma olen ajuvaba.

Ärasaatmisel , kui kõik olid oma hostidega , seisin ma keset rahvahulka endiselt (!) tülika kohvri kõrval, vaatasin kuidas teistel pisarad voolavad ja tundsin juba endalgi mööda põske pisarat alla kihutamas. Ma nutsin, sest mul polnud kellegi pärast nutta. Mul oli nii kade meel. Õnneks ma suutsin enda kibestunud kadeduse kiiresti ümber suunata ikkagi nende inimeste peale , kes mingil määral siiski mingi tähtsuse olid omastanud minu jaoks ja sel hetkel ma ei tahtnud üldse, kohe üldse ei tahtnud ära minna.

Peale Saksamaad , kui olime 7ndal tagasi Pärnu jõudnud oli selline leinameeleolu , et me ei teadnud kas nutta või naerda. Nii nii väga oleks tahtnud tagasi. Siiamaani tahaks, aga praeguseks mitte nii hullusti , kui siis. Kõik viskas üle. Kool võttis lihtsalt viimast, öösiti ei saanud õigesti magadagi ja trennis pidi tekkinud roostest lahti saama ( 2 nädalat trennist puudumist tekitab seda ) .

* * *

Ma elasin selle nädala üle õppides nii mõnelgi õhtul kella 12 - 1 ni , taastades seal paastukoopas kaotatud 3 kilo ( " kodus " me ju süüa ei saanud ja elasime Mci peal ). Reede ehk eile õhtul käisin kvaliteet aega veetmas Liisbetiga ( aka Liisa, Lis ) - saime kõvasti girltalki teha ja veendusime selles, et üks kõva annus klätši on alati tere tulnud ja vajalik. Hiljem läksime Katsi ja empsiga vanaisa-vanaema juurde ja mul oli hea meel jälle oma nö teist poolt perekonnast näha ( minu jaoks ei piirdu see ema ja isa ja õega, ikka kolm tähtsat tegelast on veel ) . Siis tegime veel tätsi uue bemmiga väiksed sõidud ja läksime Ostu Öö-le Kaubamajakasse.Me neli oleme ka kõigeks võimelised - "väga suured autospetsialistid" istuvad ilusas autos, lisavad gaasi ja volüümi, et ikka kõik kuuleks kui nõmedat muusikat Raadio 2-st tuleb ja on piisavalt ekstaasis, et see natukene tobe juba tunduks. Inimesed on hulluks läinud. Ma saan aru , et minu ema on võimeline kell 12 - 1 öösel tulijalu veel mööda poode kondama, aga kas temasuguseid maailmaimesid on siis tõesti nii palju ?? Kuidas mulle ei meeldi kui inimesed silmad peas põlemas üksteisele koguaeg tagant sissetangivad, vehivad kätega otsides meeleheitlikult võimalikult odavat ja tegelikult täiesti ebavajalikku kaupa. See lööb mul peas täieliku bloki ette kui sellises sipelgapesas pean olema. Aga ma elasin üle, ilmselt kuna olin tervest nädalast nii tüdinenud juba ja ei tajunudki enam nii hulle olukordi.

Täna hommikul olin kuskil viktoriinil ( ausalt öelda, ma ei tea isegi , kus kohas ma käisin ?? ) , mis käsitles erinevaid eluvaldkondi ja ma pean tunnistama - selle viktoriini põhjal olen ma küll täiesti eluvõõras inimene ..

Homme on esinemine kooriga ja siis ma proovin jõuda mängule Pärnu VK - TTÜ , sest ma juba naljalt papsi mängudelt ei puudu ..

Ja see aeg mis mul sellest nädalavahetusest üle jääb . . ma üritan olla . Olla kasulik endale, mitte kellelegi teisele ja kiirele elutempole.

p.s. - aeg läheb endiselt liiga kiiresti .. Saksamaa aeg tundub mulle juba liiga kauge

Tschüss !