Now you see - now you don't

Laupäev - viis päeva olen suutnud ära tiksuda ilma, et midagi natukenegi märkimisväärset siia kirjutaksin. Mitte ,et mu elu oleks kulunud,äravisatav ja igavusest haigutav jalanõupaar toa nurgas , aga rutiin on kõikvõimas. See nädal ma jätsin ametlikult hüvasti ja igaveseks uurimustöödega ja õpetajatega, kes siiski suudavad kuidagi mind alati lollustele ümber veenda. Ja mina veel arvasin, et olen kangekaelne.

Järgmine hädaabikõne tuleb ilmselt ~ 25 päeva pärast kui mind ootab ees ajaloo olümpiaad. Jääge siis ootele kõik kaitseinglid ja head vaimud eksole ?

Avastasin, et ma olen suuteline midagi kirjutama ainult siis kui mingi eriskummaline tunne sees on , et oh nüüd tahaks mingid sõnad ritta seada ja neist isegi mingil määral rõõmu tunda. Kõik ülejäänud korrad on justkui pealesunnitud trükkimised. Ja mitte kellegi teise pealesunnitud, vaid mu enda, sest öelda oleks palju ,aga hetk,sõnastus ja muu säärane , mis loeb on valed. Totaalselt valed. Ma võiks siia vahetpidamata statistikat teha, mitu korda täna bioloogias " seedeelundkond " kirjutasin või matemaatikas aru ei saanud, aga mind see ei huvitaks. Keda siis veel kui mitte mind ?

Koolist ja kirjutamisest niipalju, et ma loodan, et see diskussioon, kes lõpukõne kirjutab väikseks ja vaikseks kodusõjaks ei kujune. Kuigi ma pean tunnistama, ma tahaks kohe ikka väga seda ise kirjutada. Enamus peab seda täiesti arulagedaks. Mul pole endal ka aimu, miks ma endas nii kindel olen ( et see üldse õnnestub ja eelkõige mulle endale meeldiks, siis alles räägime teistest) ja pean ennast üheks võimalikumaiks variandiks.Ma lihtsalt tahan midagi öelda kolmekümne kahele matsile, midagi südamest ja ma tahaks ka nende eest midagi öelda kõigile teistele ( õpetajad jne jne ) . Aga lõpuks pole mul nii või naa sooja ega külma , peaasi et ma üldse lõpetan .

Praegu on sees selline tunne, nagu oleks haudvaikus. Ma pole õnnetu ja ma pole õnnelik. Ma olen rahul. Tahaks lihtsalt suve ja seda tunnet , kuidas päike nahka kuumutab, hilised hommikuid ja pikki õhtuid. Praegu tundub see küll kõik nagu täielik suveunenägu või mingi miraaž .

I think I have changed. It's not a bad thing , or is it ?