See postitus tuleb pehmelt öeldes nagu pudru ja kapsad, sest mul on kirjutada küll, aga niivõrd seinast seina ,et oi oi .

Esiteks, see , et sa pead 7 tundi , igapäev enda elust kulutama koolis käimisele - mismõttes võivad täiskasvanud viriseda, et neil on raske elu tööjuures ?? ja meie ?? õppimine on maailmakõige raskem täiskohaga töö üldse. Meile küll keegi pole Cosmosse selle eest artiklit kirjutanud, nagu neile " Kuidas ülemus ümber sõrme keerata ? " " Töö ja väsimus, meil on ravim " jnejne.

Sujuvalt üle - kuigi see väsimus nüpeldab täie rauaga, annab trenn nagu mingi süsti, peale mida ei vajugi kohe ära. Kuigi sinna on end üliraske lihtsalt kohale vedada ja alguses kui esimesed paar jooksusammu peab tegema tahaks nagu minna ja kirstu endale välja valida, siis pärast on isegi jaksu mustmiljoni kodutööga toime tulla ja ehk isegi normaalsel ajal magama saada. Uuel hommikul siis jälle uue hooga, eilne väsimus kukil istumas - ja nii tuleb seni vastupidada , kuni tuleb kas vaheaeg või häving.

Täna käisime Liisa ja Kaidiga koolis oma lemmikul lemmikul lemmikutest lemmikumal WEBQUEST'il . Teate ma isegi ei viitsi mõnele üksikule lugejale seletada, mis ime asi see veel on. Aga igaljuhul seda me tegime ja nagu ikka juhtub, kui meie kolm kokku satume - terve see aeg irnusime. Täna läks asi koguni nii traagiliselt kaugele, et meie vastustest ei saanud suurt asja ja minu ripsmetušš läks naerupisaratest laiali. Suhteliselt raske oli tõsiseks jääda, kui netis linki avades järsku .. vaatas vastu.. see

Õpetaja Ervald hakkas meile nüüd II poolaastast informaatikat andma ja ta on ka ikka täielik maaväline nähtus. " Nüüd teeme midagi väga rasket ,te peate endale kausta looma ", " Nüüd tuleb kõige raskem koht, pange sellele enda eesnimi " -No minul "võttis küll aju tossama .. "

Trenni minnes, kui mul on üleüldse päevast nii 15 vaba paar minutit, saan mõelda asjadele, mis tõepoolest ei sisalda ühtegi kooliga seonduvat asja , hakkasin ma mõtlema , et miks üleüldse inimesed vihkavad üksteist ( nimelt mul on üks vihkamisega draama vahendamine hetkel käsil ). Minul endal pole tegelikult vihkamise õigest terminist vist aimugi. Järelemõeldes, ma pole kunagi ühtegi inimest tulihingeliselt ja veendunult vihanud. Sama võib isegi öelda asjade jms kohta. Mul esineb kõike muud - jälestust,tülpimust,väsimust millestki, halvustamist,tülgastust ja veel mõni halvem sõna sekka. Vahe ongi selles - vihkamine on minu silmis püsiv, muu mööduv . Ja kuigi ma võin seda sõna päevas alateadlikult 4-5 korda kasutada - ma vihkan seda ja toda ja keemia õpsi eks ? ! siis ma ju tegelikult ei mõtle nii ,ma lihtsalt ei hakka nii peenelt ja valitud sõnavaraga rääkima - Oh juudas ,kuidas ma ikka tülgastan matemaatika kodutöid .. ??? ei kõla just eriti minulikult, ega üldse normaalselt .

Kehalise tund oli täna ka väga vinks vonks. Mängu tulid hüppelauad ja matid. Ühesõnaga - paras karglemine. Minul kui tõsisel " kardan selja peale kukkuda" foobikul oli tõeline katsumus end ülepea hundirattase visata ja jalgadega pehmel kõrgushüppematil maanduda. Aga ära tegin ja tegelikult ,nagu iga hirmuga maamunakesel - polnudki nii hirmus.

Järgmine esmaspäev on meil lõpualbumi pildistamine ja ma satun ärevusse isegi sellisest asjast. See lihtsalt on esimene märk, et see aasta ongi 9 aastat kestnud ILGELT raske ,kuid siiani parima kotijooksu finišijoon. Boonuseks - sinised kaaned jäid peale ja mina olen praeguseks isegi ühe tausta valmis mäkerdanud. Hurray

See nädal kasvavad mul õpikud,uurimustööd ja KOOL ülepea ning seda kõrge kaarega. Kõige kurvem on selle asjaolu juures see, et ma olen sellest teadlik ,et see pole mingi " õppimine on sitaks masendav" lühifaas ,vaid seda jätkub kauemaks ja ma pean selle kohutavalt piinava ja surmava teadmisega elama. Shit happens

Ma igatsen paari vana sõpra ja seda just sellepärast, et nende toel oleks praegu kuidagi kogu see koolijamps kergem.

No ja tegelt - pole hullu.

David Guetta - Everytime we touch, Tsaupakkkaa