Laupäeval käisin Katsi ja Kaidiga Pärnu VK versus Tartu Pereleib mängu vaatamas ja võrkpall on endiselt maailma kõige kaasahaaravam mäng. Jalgpallis on ekstaas siis kui tuleb värav, seda on vaja oodata. Võrkpallis tuleb koguaeg midagi. Mul on lausa piinlik kui hoogu ma alati lähen. Karjun ja vehin kätega ja olen kohe tõsiselt tulihingeline fänn. Pärnu võitis 3:1 , ülipõneva viimase geimiga 27:25 ja mina hüppasin pingilt püsti , endal lihtsalt ülisuur irve näos " WUUHUHUUUUU ! "
Õhtul läksime Kaidi,Cärola ja Silviaga Kaidi juurde ööseks. Tegime väikse hüvastijätu olengu. Ma mäletan, kuidas ma vannis olin ja kuidas ma põrandal olin ja lõpuks kui palju me naerda saime. Oli ikka kihvt küll hommikul ärgata ja jälle meenutada ,kuidas õhtu kulges. Ma tõesti ei viitsi rohkem selgitada mis seal toimus, sest need kuldaväärt hetked jäävad minu teada, ei jaga neid teiega , nääänää !
just hanging around
Võtsingi natuke aega, et siia midagi kirjutada, sest seitse päeva ma oma mõtteid suurte interneti avarustega ei jaga ( kui seal peres, kuhu me satume just arvutit ning aega ei ole ? ) Nõndaks siis. Siit me tuleme Saksamaa, täies varustuses .
No comments:
Post a Comment