Sunday, November 15, 2009

Back in Action - great success !
Ma olen enda virtuaalse lapsukese ( blogspoti mõistagi ) unarusse jätnud. Aga mitte sellepärast, et mul pole millestki kirjutada, ma ei viitsi kirjutada, ma olen muutnud kirjaoskamatuks jms. Mul on teiste lapsukestega ( kool,trenn&võistlused,loomulik vajadused nagu söömine-magamine-hingamine jne ) liigagi palju tegemist olnud . Igaval argipäeval mõistagi polegi midagi eriti kaasahaaravat siia kirjutada, sest vaevalt teid huvitab , kuidas mu pastakad järjest langevad sel raskel teekonnal ja valgendajad vannuvad ka raskele tööle alla.
Ma ei tea kas nutta või naerda, et see nädal otsa sai , aga otsa ta siiski leidis. Tore , et ma selle hulluse üle elasin , sest niipalju magamata öid mul pole ammu olnud, aga samas on kole kurb , et selliseid tuleb veel ja ma olen enesehävituslikke inimeste tabelis ilmselt ära mainitud. Kuku või nõrkusest kokku. Ma ei saa seda endale lubada. Need kohustused , mis on mulle lisaks kodutöödele külge jäänud , olen ma ju ise valinud, mõned kahjuks kuna ei suuda õpetajatele ära öelda, et ei mul pole selleks lisatööks aega ja seda ma ei taha jne. Samas, mida ma teha saan kui nad väljendavad end nii umbes nii : " Mida sa järgmine laupäev teed ? Rumal küsimus, sa lähed geograafia kuskile kohta ja ajaloo ja kodanikupäev ja ja ja ja . . . "
Nädalavahetus oli Paides, Eesti süda ja muud säärast toredat. A- klassi võistlused olid ja meil läks võrdlemisi hästi - 4'st 3 võtsime ära. Mulle meeldib aina rohkem võistlustel käia. Ma olen end kuidagi platsil leidnud ja suudan mõelda sammu ette. Ma tõesti ei julge seda nimetada arenguks spordis, sest see oleks täiesti u s k u m a t u ( naer ) . Aga parem on ja kiita saan. See pole mõistagi ainus põhjus. Võistkond on tähtis. Mina , Kats, Kaidi, Merilyn, Laura, Kristin, Kaisa'd ja Kadi moodustame ühe suure lambakarja , kes suudab tegelikult digimuutuda lammastest homo sapiensiteks. Mulle meeldib kõik selle võistkonna juures. Kõike on nagu parajalt. Naerda saab aga teineteist sõimame viisakalt ka mõnikord. Alati me sattume ka kõige kihvtimate võistkondadega ühte ruumi. Kui ükskord bklassis võistlustel läks peaaegu kätšiks , kuna meie toakaaslased ei suutnud seda palli toksimist peale juba niigi pikka võistluspäeva lõpetada ( mõni ei väsi ka kunagi eks ?? ) siis seekord hakkasid ühed öösel vastu seina blokki hüppama . ?????????? see on tegelikult nii kummaline, et igakord kui ma selle peale uuesti mõtlen , hakkan naerma. Igaüks viskab veel oma naljakad või siis mitte naljakad mõtted sekka ja ongi 2 päeva mõnusat viibimist eemal, eemal kõigest mis viskab juba kergelt üle ..
Kaks nädalat on veel jäänud selleni , kui ma teistkorda elus enda jala lennukisse tõstan ja õhku tõusen ja lendan ( ma kusjuures esimest korda eriti ei mäleta, niiet see saab olema sensatsioon minu jaoks , naerge aga) Saksamaale nädalaks ajaks sõprus koori/kooli juurde. Nii tore ja lilleline ja päikseline kui see mõte ka ei oleks, on sellel ka teine külg ( nagu i g a l asjal ). Sellel ajal on b-klassi tähtsad võistlused, mis siis otsustab selle kas me langeme teise finaali või saame jälle teistkorda ülepika aja I finaali. Mind pole ! Ma tunnen nagu ma veaks alt enda võistkonda, lollitaks end ja tooks sellega kaasa ainult halba. Ilmselt toongi , kuna meid on nii vähe , et mind asendada ( ma pole kõrge enesehinnanguga , aga minust tõesti on platsil kasu ka ) pole just kerge. See tunne on nii nii halb ja sööb vaikselt hinge seest. Kõige hullem on , et ma ei saa mitte midagi teha.

See nädal tuleb , loodetavasti, kergem . Stay Sweet



" Kui keegi teine seda ei tee, siis kes veel kui mitte Sina "

No comments:

Post a Comment