Wednesday, November 4, 2009

Hallelujah


Praegu on kõik vägagi .. hea. Ei midagi muud. Ma olen rõõmus ja kahtlasel kombel , on mul koguaeg soe. Mitte ainult sellesmõttes , et kui ma koolist koju läheb ja üli üli külm tuuleke mu põsed ära külmutab, naeratan ma ikka tobedalt mööda sõitvatele autodele otsa. Teises mõttes ka . Kõik on praegu väga sõbralikud ja maailma parandajad ja muud ülivõrdes head. Ütlevad südant soojendavaid asju ja on lihtsalt olemas. Ma loodan, et ma olen ise sama palju olemas teistele , kui nemad mulle.

Ilm on olnud meeldiv. Sõnaotseses mõttes meeldiv, sest midagi mul selle vastu pole , pigem on ta mulle meelt mööda. Külma õhku hommikul sisse hingata , niiet tunned kuidas kõrisse lööb korraks nagu kramp sisse , päike särab ka tagasihoidlikult ja tekitab nii kihvte varjundeid läbi pilvede. Igaljuhul eelistan seda kui terroriseerivat vihma, mille tagajärjel tunnen end nagu käsn, niiske .

Koolis on nagu on . Ma proovin kõik asjad ära õppida oma heaolu nimel , aga pergele see heaolu , kui mul õppides ainult halvemad hinded tulevad. Füüsika õpetajast - keerdkulm Tõnistest on saanud muidugi mu suurim kireobjekt. Teadmiseks Lgp , õpetaja, kuigi see sõnum ei jõua teieni ilmselt kunagi , siis ma ütlen seda ikkagi , lootuses , et äkki saatus sokutab selle teie košmaaridesse !! - Kui mu hinnetekontole peaks veel laekuma põhjendamatu 2, siis mina enam oma käitumist ei kontrolli ja kuigi teie tunnis olen ma vagusi kui nunn, siis sellest boonusest jääte te küll igaveseks ilma !

Oma salajastes soovides , ma ei anu , et õpetajad jääksid haigeks ja saaksid vigastada ja kaoksid salapäraselt. Otseselt, mu taluvuspiiri nad ei ületa. Ilma nendeta, ei saaks ma ainest aru ja ei saaks ikka veel aru ja põruks eksamil jne muud traagilist. AGA nt ''kodutöö'' mõistet ei tunne enam ühel hetkel ükski õpetaja ja selle definitsioon jääbki minu elupäevade lõpuni teadmatuks kõigile ! Kui seda ei juhtu siis ma ässitan kodused tööd lihtsalt üksteisele kallale.

Nõnda on selle rutiinse osaga elust ( kuigi mul on selline tunne, et ainult see osa mu elus ongi ).

Kuu on viimasel ajal hiigla suur. Mingid marsimehekesed pumpaks seda nagu non-stop täis, sest igaõhtu kui Katsiga kodust koju kõmbime, vajub jälle suu lahti, et no WOOOOW !

Viimasel ajal on mul jälle Jacksoni hullus tagasi tulnud. Ma ei taha mõelda selle peale kas mõni naaber on ka näinud aknast kui naljakalt ma tõmblen ( loe : tantsin ) ja kaasa lõõritan. Need laulud on no nii kaasahaaravad , et minu näol on haarang 100 % ! Siis jäängi mõtlema , et miks ta ära suri. No ei mõtle välja. Miks just tema ? Sellesmõttes , et kui see kõikvõimas pikkade juustega , lina kahe jala vahelt läbi tõmmatud, tahtis kedagi siit maamunalt kaasa võtta siis, võtnud mingi elupiinades kohe-kohe üledoosi manustav narkar New Yorgi tänavatelt. Äkki Jacksonil oli veel midagi erinevalt enesehävituslikust narkarist pakkuda maailmale ( ja seda ilma kahtlusteta, sest he's borned to be a genius )



Kudumisvardad ja see armsaks saanud lõngakera juba karjuvad mu järele , so this is it .



Kisses



No comments:

Post a Comment