Eile käisime klassiga ( 21 33-st on tegelt halb tulemus ! ) Tallinnas. Aga tegelt kui meid oligi vähem, kui tavaliselt, siis ma küll ei pannud enamuste puudumist tähele. Lihtsalt need, kes siis olid, täitsid korraga ära kaks kohta. Twice as nice ! Niiet mulle meeldis , VÄGA. Just inimeste pärast. See aasta tahaksin üleüldse teha klassiga võimalikult palju asju, sest nüüd on küll ülim aeg, viimane aeg. Tahan mällu söövitada nii palju soojasid hetki kui saab koos naerda lõkerdada ja kuulda jälle saatuslikke sõnu " B klass on küll palju ... ( siia tuleb nüüd mistahes kiitev omadussõna, olge loovad ) " . Aga arvaku need õpetajad, mida tahavad, küll nad ühel hetkel ka aru saavad, et ju siis meis on jälle midagi, mida Bklassi kukununnudes pole ! Tõniste vähemalt küll kiitis meid täna ja see on juba hea algus.
Silvia,Martini,Erio,Keiso,Kareli, Liisa ja Cärolaga kuskil müüri peal ?
Koju jõudes oli küll tegelikult ramp väss olla. Pehme padi oli ainuke asi, mille poole terve õhtu püüelda. Mis mõttes terve õhtu ? No ma võtsin nõuks veel kõik homsed (ehk ka tänased ) asjad ära õppida . Tõeline pähkel, mille peale hammas kohe üldse ei hakanud oli .. KÕNE ! No miks ma pean veendma teisi selles, et nt päiksepaiste muudab mind õnnelikuks. Ma tõesti ei leia selles vajadust. Las ma lihtsalt olla enda päiksepaistega ja rohkem polegi vaja. Kui ma ühel kaunil hetkel vajusingi voodisse ( selle hetkeni jõudmine oli nagu korrutamine minu elu kahega ja siis selle aja venimine veel omakorda 3 korda ja veel üli slowmotion peal - ja vot nii kaua ma seda hetke ootasingi ) siis hetkest , kui ma silmad sulgesin , käis kehast läbi suur sähvatus ja hetkega olingi täpselt nagu lihtlabane masin kinni läinud. Väsimus oli ületamatu .
Hommik oli eriti raske. Mõistagi ei ole mu suurim kirg ja hobi ärgata nii või naa kella 7. paiku , et kooli kobida. Sellistel pikaks veninud öödel on hommik , aga karmimatest karmim . Ma lihtsalt kleepusin voodi külge ja lahti sealt saada oli sama vastik , nagu nahalt ära tirida ülimega stickyt plaastrit ( nii füüsiliselt kui vaimselt ) .
Kooli ma jõudsin ja jõudsid ka mu kaks kukimukit Liisa ja Tsillu . Me mõistagi ei osanud seda oodata, aga peagi saime teada hommiku - parima - uudise. ESIMEST TUNDI TEGELIKULT EI TOIMUNUDKI. See lill , mida mõningad eluks kutsuvad, närtsis nüüd sel hetkel koledalt ära ..
Vajusime sööklasse. Terve järgnev päev tegelikult oligi vajumine. Uni oli . Silmad vajusid kinni, Seinale vajusin toetust otsima. Jalad vajusid alt ära. Viimase tunni kätte jõudes olin küll veendunud , et see tund see juhtub. Ma vajun kolksti lauale ära. Aga juhhei !! Mu ühtaegu loll otsus end õhtul kõne kirjutamisega piinata , kuid samas kasulik ,sest mis tehtud see tehtud eks , tasus end ära. Ma olin ainus, kes oli selle veendmisjutu valmis luuletanud ja kandsin selle siis ette. Õpetaja ütles, et sisu oli jällegi väga hea ja sisutihe ning MINGU MA NÜÜD KOJU. Kui te oleks mu nägu näinud ( mitte, et ma ise seda oleks näinud :D ). See ju tähendas selgest surmast pääsemist.
Kõndisin siis rusuvas vihmas koju , pea terve tee norus, sest üles ei saanud ju vaadata. Nägu oleks saanud siis suuremat sorti dušši osaliseks. Kodus ma magasin ja millegi pärast muutusin aina unisemaks. Trenn oli unine. Kõik järgnev selles unises päevas oli samuti unine ( lugege huvi pärast kokku, mitu korda ma selles postituses mainin und ! ) Ja nüüd mulle jõudis just kohale
Mida kuradit ma siin istun . Ma lähen magama !
A ja kui keegi hakkaski neid sõnu nüüd kokku lugema siis .. mwahahaha !!
Selgeltnägijad on lahedad ja Kättemaksukontor rocks my socks off !
Nneka - Heartbeat , makes your heart beat the same rhythm
No comments:
Post a Comment