I fly like paper, get high like planes
Nii ta oligi. Terve päev möödus justkui linnutiivul - mis on ju loomulikult tore. Kuigi pean tunnistama, et olen rutiini niivõrd sisse elanud ja ära harjunud, et väga kahtlane oli peale kella ühteteist kodu poole kõmpida- tekkis juba tunne nagu oleksin koolist üle lasknud.
Kogu see õpetajate päev muutub sealt maalt igavaks , kui sa pole enam algklassi õpilane ( st et pole vaimustuses suurtematest, gümnasistidest , kes klassi ees midagi seletavad ) ja saab uuesti hoo sisse seal maal, kui sa ise lõpuks oledki see gümnasist. Lühidalt öeldes - mul on praegu see vahepealne faas , põhikooli lõpuklass. Õpetajad aina hirmutavad meid kõikvõimalikul moel, aga eks natuke hirm sees ongi. Küll ma need eksamid ära teen, aga kuidas ma harjun ära olema ilma oma 32 kompanjoonita ? See mõte võtab seest kõhedaks ja kurvaks, masendavalt kurvaks. . Kuid sinna on veel aega ja sellest ajast tuleb võtta maksimumi, olgu need viisid,
kuidas maksimumi saavutada üksteskõik kui totrad ja võimatud.
Praegu näitab kell 13.30 , niiet see postitus on ülimalt varajane, aga ma mõtlesin, et kui selle praegu ära kirjutan siis õhtul ei pea hakkama vähese 10.-15. minutiga midagi kokku mõtlema ( nimelt , nüüd tuleb see shokeeriv osa - meil on kodus arvutikeeld, mis algab kell 23.00 ja kui mina või Kats suudame kasvõi 5 minutit rohkem olla ilma, et keegi meie peale häält tõstaks,võiks meile kaela riputada medalid, for real ) Kuigi samas ma ei pea seda keeldu üdini halvaks, suvel ta ju pikeneb ja kui ma oskan sellistele asjadele piiri panna, siis küll ma oskan seda teha juba ka kõige muuga. Boonuseks on see, et kui ma siis sunniviisiliselt selle arvutitooli pealt püsti saan, jääb mul ainult üle magama minna ( ja hommikul ma veel tänan , et see arvutikeeld olemas on, vähemalt saan 6-7 tundi öösel põõnata) Väsimus on parim padi , B. Franklin
Varsti tulevad Liisa ja Silvia minu juurde ja meil oli plaanis köögis midagi maitsvat kokku mäkerdada. ( Mõned söövad , et elus püsida , mina elan ,et saaksin süüa ! )
Kogu see õpetajate päev muutub sealt maalt igavaks , kui sa pole enam algklassi õpilane ( st et pole vaimustuses suurtematest, gümnasistidest , kes klassi ees midagi seletavad ) ja saab uuesti hoo sisse seal maal, kui sa ise lõpuks oledki see gümnasist. Lühidalt öeldes - mul on praegu see vahepealne faas , põhikooli lõpuklass. Õpetajad aina hirmutavad meid kõikvõimalikul moel, aga eks natuke hirm sees ongi. Küll ma need eksamid ära teen, aga kuidas ma harjun ära olema ilma oma 32 kompanjoonita ? See mõte võtab seest kõhedaks ja kurvaks, masendavalt kurvaks. . Kuid sinna on veel aega ja sellest ajast tuleb võtta maksimumi, olgu need viisid,
kuidas maksimumi saavutada üksteskõik kui totrad ja võimatud.
Praegu näitab kell 13.30 , niiet see postitus on ülimalt varajane, aga ma mõtlesin, et kui selle praegu ära kirjutan siis õhtul ei pea hakkama vähese 10.-15. minutiga midagi kokku mõtlema ( nimelt , nüüd tuleb see shokeeriv osa - meil on kodus arvutikeeld, mis algab kell 23.00 ja kui mina või Kats suudame kasvõi 5 minutit rohkem olla ilma, et keegi meie peale häält tõstaks,võiks meile kaela riputada medalid, for real ) Kuigi samas ma ei pea seda keeldu üdini halvaks, suvel ta ju pikeneb ja kui ma oskan sellistele asjadele piiri panna, siis küll ma oskan seda teha juba ka kõige muuga. Boonuseks on see, et kui ma siis sunniviisiliselt selle arvutitooli pealt püsti saan, jääb mul ainult üle magama minna ( ja hommikul ma veel tänan , et see arvutikeeld olemas on, vähemalt saan 6-7 tundi öösel põõnata) Väsimus on parim padi , B. Franklin
Varsti tulevad Liisa ja Silvia minu juurde ja meil oli plaanis köögis midagi maitsvat kokku mäkerdada. ( Mõned söövad , et elus püsida , mina elan ,et saaksin süüa ! )
Au revoir
No comments:
Post a Comment