Monday, October 19, 2009

Simple


Üks õhtu kui Jossiga ( neljajalgne karvakott mul ) õues jalutamas käisin , läksin mööda meie kodu läheduses olevatest kiikudest. See nuuskis seal nii kaua, et jäin neid kiike jõllitama. Jõllitasin kuni tekkis isu kiikuda. Läksingi siis, potsatasin ühele neist maha. Ja nii , kui ma jalad maast lahti sain , läks nägu naerule. Tunne oli nagu täielikul imbetsillil , aga ausalt mind ei kotinud. Seal edasi tagasi õõtsudes oli nii kerge tunne. Kõik läks meelest ära. Oleks mul, vaid kodus kiik, ma vist elaks selle peal ka. Kui tunned, kuidas tuul õhk vaikselt juukstega põski kõditab ja hoog aina suureneb, siis läheb nagu iga jumala mure meelest.

See oli täiesti seosetu sellega , mis ma nüüd tahtsin kirjutada, mulle lihtsalt tuli see meelde.


Täna on siis esmaspäev jah . Nii nii. Koolis liikusid täna seierid kelladel väheke kiiremini minu arust ja kusjuures, kohati hakkas isegi igav. Koju tulles tahtsin magada. Seda juhtub minuga harva kui tõesti tahaksin keset päeva veits silma looja lasta. Ja tere tore, kohta pole. Isa on hõivanud diivani, Kats on hõivanud ema-isa toa ja JEEE Ma viitsin ju meie toas neid voodiks kutsutavaid turukaste kinni-lahti lohistada , et saaksin täies pikkuses pikali visata ( kuigi ma eelistaksin tõesti suurt voodit nagu muinasjutus , kus oli ohtralt madratseid ja hernetera , siis ma lepin väga unisena ka selle nö turukastiga ( loe : lahtikäiv diivan-voodi ) )Nii siis, sisustasin enda aega teisiti . Hiljem läksin trenni ja seal totaalselt ületasin end, tehes jõukava põhimõtteliselt korrektselt ära. Pärast oli kohe eriti mõnus rabahallis kuuma dušši alla minna, sest see väsimuse tunne muudab kogu keha inimtaoliseks spagetiks ( nonsense jutt ) .
Siis ma õppisin , sõin , õppisin, sõin ( god bless nussa+moos+röstsai ! ) ja vaatasin hiljem Meeleheitel Koduperenaisi ( ma ei jõua selle sarja geniaalsust ära kiita ) .

Nüüd ma lähen und nägema, ilusat und .

No comments:

Post a Comment