Pole viga, läheb paremaks. Kus ta pääseb .

Ma pole jälle kirjutanud. Aga ma vabandan end välja ( ma olen selles suht osav nagunii ). Mu arvut jättiski mind. Me oleme nüüd täiesti ametlikult lahus. Lohutusauhinnaks anti kaasa On-Screen Keyboard , mis kullakalli kiirust niigi aeglustab ja ta meeli mürgitab. Nii et selle tehnika imega on nüüd ametlikult kööga. Kuid ometigi ma kirjutan . Sülearvutid on alati ühed toredad suured oranžid päästerõngad.


Viimased kaks - kolm päeva on paras möll olnud. Ja mitte selles mõttes , et ma peaksin kappama ühest kohast teise ja koguaeg midagi tegema. Pigem nagu minus on paras möll. Ma mõnel hetkel enam ei tea, mida tegema peaks ja olen juba täiesti valmis istuma kuskile nurka , mornilt pobisedes ," aitab küll, ma ei tea mida teha enam " . See oleks nii lihtne, aga samas nii totter. Kui ma sellest mäest alla tuhisevast laviinist ( selle 2-3 päeva jooksul kannab laviin nime - isa) üle saan, siis ma ju tean kuidas järgmine kord selle eest jooksu panna või üldse see tekitamata jätta. Kuigi , ei. Ma ei võta süüd täielikult omaks, milles iganes see süü ka ei seisnenud ( see seik loost on jäänud mulle häguseks).

Selline ma juba olen, ühel hetkel täielik Neitsi, teisel aga totaalne Antineitsi , minuga on raske. Ja lihtsalt oiii kui kerged on pisarad tulema, kraanid lahti ja kinni nad enam kergelt ei lähe. Võimatult raske on aga see meeltesegadus peale seda uputust mu silmades ja andeks andmine / andeks palumine .. Kui viimase kahe asja eest peaks mulle hinde panema, kirjutaks nö õpetaja mu töö peale - puudulik . Muud midagi . Mitte , et ma üht koma teist ei teeks, see on lihtsalt kuidas ma neid teen, kui teen .. Ma nii väga proovin , ausõna ! Lihtsalt arusaamatus käiks mul nagu paelaga kaelas kaasas. Aga jah, küll ma selle laviiniga ükskord täieliku rahu sõlmin ja mäest alla tuhisemine ja kõik sellega kaasnev katastroofiline jääb ära.Ühel päeval veel (; . .
See oli nüüd väike segane emotsionaalne kompost, aga vähemalt sai selle endast välja.


Muu on ju tegelt korras. Koolis on nagu koolis ikka ( kuidas seal koolis siis on ? ma ei oskagi seda õigesti seletada ). Klassikaaslased muutuvad iga järjekordse ( kuid mõnes mõttes jälle üks argipäev vähem viimasel aastal koos ) koolipäevaga kallimaks ( no kui kalliks saavad ühed elukad minna ?? ). Kooritunde ootan üha suurima entusiasmiga. Tahaks juba minna Saksamaad vallutama oma kahe piparkoogi mehikesega, sest me kolmekesi läheme Eestimaalt, jalas püksid magusad .. ( 30 nov lähme , 7 dets tuleme tagasi )


Aeg võiks ka veits hoogu maha võtta, paar peatust teha ja siis sellises heas, rahulikus tempos edasi minna. Ma saaks siis ka ükskord ometi öelda, et mul on ka aega endale !


Aitab vist tänasest südame puistamisest Interent Explorelile, sest mu 177 silmust ühel real hõikab mu järgi juba.


Parim padi on väsimus ( seega ma saan ka kordki milleski parim olla, ayee ! )

Imogen Heap - Hide n Seek


Ühenduse lõpp.