Extremes

Laupäev oli äärmusest äärmusesse. Hommikul, kell 10, kohe kibekähku koolimajja kooriproovi ( kui 5-6 tunnist laulupäeva võib ikka lihtsalt prooviks kutsuda? ) .Ma olin alguses täiesti mustas masenduses ja olin valmis juba hüüdma " Somebody call 911 , I just wanna sleep a litte moooore, ooouu ! " . Aga kui olin kuidagi koolini lohisenud ja klassi astudes nägin Silviat ja Liisat vastu säramas siis polnud enam häda midagi .

Kogu see värk oli üli lahe ! Esmapilgul jubedad ja tüütud tundunud laulud tulevad järjest paremini välja ja tekkib kohe selline kihvt tunne ja soov poole laulu pealt suunurgad täiega kaardu ajada ja naerma hakata :D. Ühe lauluga sobitame Silluga endiselt sõprust , kuid see võib veidi aega võtta, sest oli palju kordi kui oleks tahtnud neid noote piltlikult ära kägistada. Pooletunnised pausid olid mõistagi surmnaljakad, kui koridori peal kolmekesi end välja elasime ( ühe koha peal istumine on palju väsitavam kui ühest otsast teise taidlemine ja liigutamine ! ) . Tegime slow motion

fighte ja no rohkem ma teile ei räägi , mis tegime, sest ma tahaks, et minust jääks siiski normaalse inimese mulje. Seenior Poco hakkas meid klatšimoorideks kutsuma, mis peagi muutus klatšipiffideks, sest ka neile sai ühel hetkel selgeks, et me siiski pole veel üle 60'ne.

Koju minnes ( kell oli saanud umbes 15.50 ) jätkasin enda joonistamisi , särke värke ja kui ühel hetkel kodus mingi aplaava tekkis - nagu täiesti selgest taevast oleks välku löönud - , sest suvila võtmed olid kadunud , tormas emps koju ja mõtles , et oleks ju kihvt üks pudelike laua peal ümber ajada, nii et mu pilt , klaviatuur, laud, põrand, mu riided jne , kõik olid seda täis. No nii hästi kui ma ka ei oleks proovinud end valitseda ( see ei tulnud kohe üldse välja ), läks seal parajaks karjumiseks. See on tegelt päris vastik , ma vihkan karjumist ja proovin alati rahulikult rääkida. Koristasime selle läga sealt ära, aga tagajärjed on väga nõmedad.

Pühapäev, vaikus enne tormi ( aka koolinädalat )

Mitte, et meie arvuti pole viimasel ajal niigi nagu munev kana ,nüüd on ka klaviatuur otsustanud teise ilma minna (r.i.p) , niiet kirjutamine on üli pingutust nõudev ( prg blogin tädi arvutist, tänks Sulle selle eest) + Homme on koolis piisavalt palju töid, et mind paanikasse ajada , sest kas ma jõuan ikka kõigeks õppida ?

Mul oleks praegu nii palju kirjutada ja öelda. Lihtsalt pole aega. Praegu lõpetangi siit maalt ja lähen alla maailma parimaid vanaema tehtud toite sööma.

Pls pls , arvuti, ära jäta mind sellisel raskel ajal üksi ja hakka ühel hetkel normaaselt funktsioneerima, Aaaameen !

XOXO