Holidays ? O Really ?????

Eile käisime vanaisa vanaema juures.

Kui te hakkate lugema pühapäevaseid postitusi , siis võite kindlad olla ,et suuremal või vähemal määral mainin ma vanaisa-vanaema juures käiku või neid endid. Kui sinna minna, sisenenda selle maja uksest, tunda neid söögi lõhnu, kuidas soojus särgi varrukast vaikselt sisse tungib või muidu ilmast külmad varbad järsku nagu üles sulaksid , kõik ununeb ja head mõtted vallutavad väikese peakese JNE . ma EI jõua seda maagiat ära kirjeldada siia ( mitte et see võimalik oleks, aga iga üks kellel on vanavanemad ja pühapäevased käigud nende juurde teavad , mis tunne see on ) . Seekordses menüüs oli vana hea seapraad ja mina kui hapukapsa söödik , pidin kreepu saama kui nägin tervet poti täit värskelt tehtud hapukapsaid ( naerge vaid, aga ma olen neist sõltuvuses :D ) Poe ja vanaema hapukapsastel teen ma ühe hetkega vahet ja tavaliselt kui Kats ja emps proovivad mind kodus vastikute poe kapsastega nina pidi tõmmata, jäävad nad ise pika ninaga. Nii palju siis poe kapsastest !! Sõime , naersime , meenutasime . Siis kolisime suurde tuppa ja muljetasime tervest nädalast , nagu tavaks. Mina sain tunnistuse eest kiita ja keemia õps oleks sõimu ka saanud kui ta oleks mu grandpa'ga tol hetkel silmitsi seisnud. Siis kui olid tätsi reisijutud ära räägitud ( ta suundub USsA , kõikide võimaluste maale jei ! ) tegime teed ja sõime kooki ja jõime veel teed ja sõime veel kooki ja siis tulid kõik võimalikud vanad pildid, videod vaatluse alla. Pärast kõige vaatamist oleks ma nagu digimuutunud paari tunniga emoks, sest varasem ripsmetušš oli laiali mis laiali . Kas ma tõesti oli nii pisike ? Nii naljaka häälega ? Nii julge ? Nii suva oli kõigest, sest kõigest ei teadnud mitte essugi ? Nii sinisilmne ? Nii jubeda , kuid samas klassikaliselt armsa potisoenguga ? Ma ei jõua ära imestada , mis nuttu ja naeru on saanud. Need on vist parimad asjad - mälestused - kui ma ei oska neid kirjeldada. Kui sõnu ei leia ja sõnu ei jätku , kui üksi emotsioon ega ilme pole piisav , et neid väljendada siis ma arvan ,et piisab sõnast parim , ületamatu , MAKSIMAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAALNE IGAS MÕTTES . Keeletu , meeletu .

"Do I look happy, pleased ? Hell yeaa"

Okitoki , imestus faas on möödas ja jätkame vähe teistmoodi ,sest kohati tekib juba naiivne tunne ,et elu saabki ainult nii hea olla, kui seal nelja seina vahel. Sealt me jõudsime päris hilja koju kui olime lõpetanud vanade videode vaatamisega. Täna hommikul oli trenn. Küll see oli raske . Mul pole vist ammu nii kehv olnud. Kõik selle k'rdi nohu pärast ! Ma võiks olla palavikus 40 ( see polegi nii hull, on olnud ) ja mingi luu murruga ( va. selgroog !! ) , mul võiks olla räme pohmell, selline kohe kõrgema taseme oma , et olen sõbraks saanud wc potiga ja teda pool ööd embanud ( aka . oksendanud ) aga KÕIK SEE ON MÖÖDUV. Kõik läheb üle ja kõik saab paremaks. Aga see neetud nohu. Tee mis tahad, ära ei kao. See mu täna trennis murdiski . Nõrkus tunne tuli peale, õhk sai otsa ,sest nina oli lootusetult kinni , peavalu ründas seest poolt. Trenni lõpus oli selline emotsioon , et : mind võiks praegu vabalt kirstu asetada. Kodus lasin lebo sooja kamina ees ja lugesin midagi kättejuhtuvat, kulistasin alla kuuma teed ja küpsised olid ka kuum kaup täna. Joss surus end ka külje alla. Hea oli olla ( see on uskumatu arvestades eelmist paari tundi )

Täna on esmaspäev, aga minu jaoks on pühapäev. Sest see on endiselt natukene kummaline, et vaheaeg on . Iss küsis hommikul empsi käest - kas lapsed kooli ei peagi minema ? No tema puhul pole see üldse ootamatu küsimus, aga endal oli samamoodi selline tunne , et " väga tore , et kell ei helise, kuid miks ta ei helise ? "

Ma tahaks veel kirjutada üht teist, aga see jääb siis homse peale , kuna Katsilt ära ostetud pool tundi arvutis ( ta sai vastu maššaasssaaasssi ) hakkab läbi saama.

Homme on kooripäev ja eks vaatab , kuidas ma seal vastu pean.

Do svidanja